Rein Müllerson: Aeg on üle saada postsovetlikust mentaliteedist

Täna ei ole tavaline päev meie ülikooli elus ja veel vähem minu elus. Akadeemia Nord asutamisest kaheksateist aastat tagasi on tal olnud ainult üks rektor - professor Ene Grauberg. Ja seepärast on täna tegelikult esimene rektori inauguratsioon. Minu elu on natuke pikem kui Nordi oma, kuid ka mulle on see esimene kord, ja võib kõrge tõenäolisusega öelda, ka viimane rektoriks inaugureerimine.

Täna ei ole aega programmiliseks kõneks sellest, mida ma kavatsen Nordi rektorina teha. Maikuus, kui mind rektoriks valiti, ma seda juba tegin. Tihe koostöö teiste ülikoolidega nii Eestis kui ka väljaspool vabariiki, ühised programmid ja diplomid - need olid tollase kõne keskpunktid.

Tänapäeval isegi suured ülikoolid nagu nt Londoni Ülikool ja tema King's College, kus ma töötasin viimased viisteist aastat, selleks et olla atraktiivne ja konkurentsivõimeline selliste ülikoolidega nagu Harvard, Yale, Princeton või Oxford ja Cambridge, peavad tegema koostööd ja looma ühiseid programme teiste Londoni kolledžitega ning ka välismaa ülikoolidega. Ja ma räägin suurtest ingliskeelsetest ülikoolidest, kes on priviligeeritud olukorras, sest nad tõmbavad talente tervest maailmast nii õppejõudude kui ka üliõpilaste mõttes. Meie peame tõestama rohkem, kui tahame saavutada taset, mida me sooviksime. Me peame leidma oma niši, sest on ka selge, et me ei saa konkureerida suuremate ülikoolidega kõigis valdkondades.

Rääkides keelest, ja eriti võttes arvesse, et meil on juba praktilisel tasandil koostöö Buckinghami Ülikooliga Inglismaal ja samuti kolm King's College'i professorit tulevad sel õppeaastal Nordi loenguid pidama ja seminare läbi viima, ma tahaksin rõhutada seda, et osa õppetööst Nordis peab toimuma nii inglise kui ka vene keeles.

Ma ei usu, et kui keegi räägib soravalt vene keelt, siis ta sellega tunnistab tingimata Eesti okupeerimise seaduspärasust Nõukogude Liidu poolt 69 aastat tagasi. James Joyce, Salman Rushdie ja Nobeli preemia laureaat Amartya Sen, kelle "Õiguse ideed" ma praegu loen, on ju kasutanud okupantide keelt, missugused ka poleks nende vaated okupatsioonidele.

Tänapäevase hariduse üheks omapäraks on pideva õppimise ja ümberõppimise vajadus. See tähendab, et on vaja saada hea ja tugev vundament, millele pidevalt ehitada ja ümber ehitada mitmeid kordi elu jooksul erinevaid hooneid. Ei ole kerge üles ehitada sellist laia ja samal ajal mitte pealiskaudset alust, mis kombineeriks erinevate distsipliinide elemente ja mis seepärast peab olema multidistsiplinaarne. Niisuguste kitsaste spetsialistide aeg, kes õpivad ühe eriala ja siis terve elu täiendavad end selles vallas, on läbi saamas. Täna ja veel rohkem homme paljud inimesed mitte ainult ei ela ja tööta oma elu jooksul mitmetes riikides, unustamata seda, kust nad pärit on, vaid nad ka muudavad mitmeid kordi oma elukutset. Muidugi, mõned kingsepad jäävad kindlasti ka oma liistude juurde, aga nemad ei anna tooni ühiskonna arengus. Samal ajal ei välista laia hariduse vundament professionaalsuse vajadust. Rebase, kes teab paljusid asju, ja siili, kes teab ainult ühte suurt asja, probleem, millest kirjutas vanakreeka poeet Archilochos, ja mille tegi üldtuntuks Isaiah Berlin oma raamatus Lev Tolstoist, on ka tänapäeval olemas.

See räägib ka sellest, et vaatamata ühiskondade transformeerimisele, on olemas igavesi tõdesid, kuigi ka need eksisteerivad uutes kontekstides. See on toonud mu nüüd traditsioonide ja uuenduste, vana ja uue, ning ka universaalsuse ja lokaalsuse probleemini kõrghariduses ja hariduses üldse. Ma pean silmas sotsiaalteadusi, mitte loodusteadusi, millest ma tean vähem ja mille valdkonnas minu arvates see probleem pole nii terav.

Meie Balti riikides ning ka Kesk- ja Ida-Euroopas elame postsovetlikus maastikus. Geograafiliselt on see fakt. Me kas olime siis otseselt okupeeritud Nõukogude Liidu poolt või olime siis muudetud tema satelliitideks. Aga ma arvan, et see postsovetlikkus ei ole ainult geograafiline mõiste, vaid ka mentaalne. Kui tagasi tulla selle siili ja rebase analoogia juurde, meie kontsentreerume ühele, meie arvates suurele asjale - see on ajalooline ülekohus, mis on meile osaks saanud, ja me näeme tervet maailma tihti läbi selle spektri.

Kiri, millele kirjutasid alla 22 endist Ida- ja Kesk-Euroopa poliitikut ja intellektuaali, on niisuguse mentaliteedi klassikaliseks näiteks. Oleks vale, kui me unustaksime oma ajaloo; on ohtlik, kui me pidevalt juhenduksime oma ajaloost. Me oleme võrdlemisi kergesti üle saanud sovetlikust mentaliteedist, sest see ei olnud meie ühiskonnas väga sügavasti juurdunud. Nüüd on aeg ka üle saada sellest postsovetlikust mentaliteedist, muidu see võib kõvad juured alla võtta ja edaspidi on sellest palju raskem üle saada.

Võtame näiteks meie põhjanaabrid soomlased. Ka väike rahvas ja samuti kannatada saanud, aga nende poliitika, ja mida ma tahan täna eriti rõhutada, nende akadeemiline tegevus ei ole nende ajaloolise mälu kütkes. Minu kolleegid ja sõbrad Soomest kirjutavad muidugi ka Soome-kesksetest probleemidest, kuid rohkem tegelevad nad laiemate küsimustega. Nüüdisajal ei ole võimalik olla akadeemiliselt kompetentne, tegelemata probleemidega, mis on globaalsed, mis huvitavad kolleege teistest riikidest, kellega võiks mõtteid vahetada ja koostööd teha. Kontsentreerumine kohalikele probleemidele ja vaade maailmale läbi oma kohaliku prisma viib provintsialismini. Kui suurriik, nagu näiteks USA, võib endale lubada vaadata maailma omast vaatevinklist, kuigi ka see võib vahest viia kurbadele tagajärgedele, siis väikeste riikide provintsialism, olgu see siis poliitiline või akadeemiline, on veelgi negatiivsem.

Kuigi eestlased on üldiselt pragmaatilised inimesed, on meie ühiskonnas minu arvates liiga palju ideoloogiat. Nõukogude Liit oli ideoloogiline impeerium. Vastureaktsioon nõukogude ideoloogiale võib olla kahte tüüpi: 1) hüpe vastaspoolse ideoloogia rüppe, näiteks vasakult paremale, või siis 2) olles kriitiliselt meelestatud iga ideoloogia suhtes. Mina kuulun teise kategooriasse. Juba 1991. aasta suvel, veel enne 20. augustit, kui Jüri Luik ja mina püüdsime luua tulevase iseseisva Eesti välispoliitika kontseptsiooni, arvas Jüri, et see kontseptsioon peaks olema ideoloogiline, mina vastupidi - pragmaatiline.

Täna olen ma veel kindlam, et minu valik oli õigem. Mitte ainult Eesti välispoliitikas, vaid poliitikas üldse, ja ka majanduses ning teistes valdkondades on vaja tervet pragmaatikat. See ei tähenda, et meil ei ole vaja ideesid, isegi suuri ja radikaalseid. Kui ideed tavaliselt on suunatud tulevikku, siis ideoloogia on mineviku kütkes. Pragmatism ei tähenda sugugi väärtustest äraütlemist. Nagu kirjutas Barack Obama, siis veel senaator: "Väärtused ja ideed võtavad arvesse tegelikku reaalsust, ideoloogia aga lihtsalt ignoreerib fakte, mis ei ole teooriaga kooskõlas."

Kirjutades Margaret Thatcherist, keda paljud loevad vana turumajanduse ideoloogiks, selle nädala Economist märgib, et „Raudne Leedi oli tegelikult palju pragmaatilisem, kui temast tavaliselt arvatakse; ainult siis kui ta hülgas pragmaatilise lähenemise selleks, et jälgida platoonilist thacheristlikku ideaali, oli ta karjääril ka varsti lõpp".

Võiks öelda, et ideoloogide jaoks on põhimõtteks, et kui faktid ja ideoloogia ei ole kooskõlas, seda halvem faktidele.

See tähendab, et meie oma hariduse valdkonnas peame, nagu on moodne öelda, mõtlema väljaspool kasti (beyond the box). Ainult siis, kui erinevad ideed vabalt konkureerivad ja mitte ükski vaade ei ole maha surutud, võib ühiskond õitseda. Akadeemia Nord rektorina tahaksin ma anda oma tagasihoidliku panuse Eesti ühiskonna intellektuaalsele arengule.

Rein Müllerson lõpetas Moskva Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna kiitusega 1976. aastal. Õigusteaduste doktor 1985. aastast. Rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane ja professor. Töötanud üle 20 aasta maailma juhtivates ülikoolides. Avaldanud 11 raamatut ja üle 100 teadusartikli juhtivates rahvusvahelise õiguse ja poliitika ajakirjades. Paljude rahvusvaheliste teadusajakirjade toimetuskolleegiumi liige. Ainsa eestlasena valitud Rahvusvahelise de Droit'i Instituudi (Genf) eluaegseks liikmeks. Aastail 1991-1992 oli Rein Müllerson Eesti Vabariigi Välisministeeriumi esimene aseminister, 2004-2005 ÜRO regionaaljuht Kesk-Aasias.

Jaga |