Kuidas ma prükkariga kohtusin

Lähen pahaaimamatult posti võtma, ja näen: meie ilusa trepikoja vahemademel konutab üks "parm". Karvane ja räämas, täpselt sellise tagaaetu  silmadega, nagu ministergi nägi.

"Kes te siin olete!?" hakkan juba kärkima. Äkki märkan: see ju allkorruse-naabri poeg! Pambukesed kõrvale sättinud, kilekott pea all, nägu kraesse peidetud. Töötuks jälle jäänud, naine on ta minema ajand. Ema, aita, pese ja paita!

Muide, mitte mingi tööpõlgur, kaugel sellest. Haritud mees, kõrgem politseikool lõpetatud. Oli suur ülemus. Kui õppima läks, arvas, et politseis töötavad head inimesed, et pärast saab kurjusega võidelda, saab headust ja õiglust maailma juurde tuua.

Põrkas aga kokku tegelikkusega. Läks seda ülemustele näkku ütlema. Pahasti tegi. Siis oli ka minek. Töötas ehitustel ja luuamehena. Tööd teha oskab ja nupp nokib. Kui aga ära tuntakse: ah sa olid ment, nüüd tuled meie tööd ära võtma! Pekstakse vaeseomaks. Polegi muud, kui käi alla, 45-aastaselt. Meie täielises vabas ja õnnelikus õigusriigis. Nii kaotab marionetlik Eesti oma inimesi...

Kas meil poleks aeg juba mõistusele tulla? Mitte kraapida rahva hinge üha õudsemate ja talumatute  laimukampaaniatega... Isegi kallil jõuluajal oma mõttetute kapolugudega... Naerda välja kiriku ehitamine inimeste jaoks, keda pealinnas tervelt pool elanikest! Naerda välja see, kes teeb midagi veidigi head rahva jaoks?

Inimesed, häbenege! Karistus ei jää tulemata.

MARI JOONATAN, Ida-Virumaa

Jaga |