Millal ratifitseerime Euroopa sotsiaalharta?

Varsti aga võidakse viisakate soovituste asemel sealtpoolt hakata meetmeid nõudma.

Eesti sotsiaalne viletsus seadustati 31.05.2000, mil Riigikogu Euroliitu saamise nimel ratifitseeris Euroopa sotsiaalõiguste harta, jättes välja teatud punktid, sh need, mis tagavad: vanurite õiguse saada sotsiaalset kaitset (art. 23); töötajate õiguse väärikale kohtlemisele töökohal (art. 26); õiguse kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse korral (art. 30); õiguse eluasemele (art. 31).

Kohustuslikus artiklis 4 - Õigus saada õiglast töötasu - on ratifitseerimata p.1, mis kohustab "tunnustama töötajate õigust saada niisugust töötasu, mis tagab neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme". Just sellega põlistati eestlaste valdava enamuse masendav vaesus.

Sotsiaalminister Nestor ütles tookord vastuseks Tiit Toomsalule (tollal Tööpartei esindaja), et loetletud õigused on Eesti põhiseadusega tagatud, aga ratifitseerimise korral võib EL nende täitmist kontrollida, milleks me pole valmis.

Veel varem, 13. märtsil 1996 võttis Riigikogu vastu seaduse „Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide ratifitseerimisest" - reservatsiooniga, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele! Seega on inimeste kuuse alla ajamine JOKK.

Sellega seadustati Eestis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine.

Raamatupidajate valitsus

Eesti riik on pidanud endale üle jõu käivaks just neid kohustusi, mis nõuavad kõigile inimestele arenguvõimaluste ja inimväärse elu tagamist. See ju ongi riigi eksisteerimise mõte ja otstarve, millele peaks olema suunatud ja kohandatud kõik riigi funktsioonid. Meil aga valitsus, samastades ennast riigiga, on rahul ja laseb ennast kiita, kui raamatupidamise nõuded on täidetud ning bilanss tasakaalus.

Pärast rahva jah-sõna euroreferendumil on kavalad nõustajad ja ärimehed ammu hoolitsenud siinse tootmise ja ekspordi hävitamise ning tulusate majandusharude ja infrastruktuuride väliskapitali kätte mängimise eest. Ületootmise all ägavalt Euroliidu siseturult osatakse konkurente Eestist eemal hoida; välisturuga oleme ise sidemed katkestanud ning ülipüüdliku „euronormide täitmisega" põhja lasknud väikepoed ja väiketootjad, koos sellega ka mahepõllunduse, mida nüüd hädiselt taastada üritatakse, nagu ka põhjatut idaturgu. Tegelikult, nagu omal ajal väljendus eksminister Jaan Leetsar oma raamatus „Ühistegevus globaliseeruvas ühiskonnas" (Tartu 2003), on juustutükk Eesti varese noka vahel Euroliidu rebase jaoks alati olnud üpris ihaldusväärne saak, sest meil on küllaldaselt ja soodsas vahekorras looduslikke taastuvaid ressursse (viljakat mulda, vett, päikest, metsa), mis on iga riigi majanduse aluseks koos geopoliitilise asendi ja rekreatiivsete ressurssidega. Osavate silmamoondajate toel peame aga oma põhieeliseks odavat tööjõudu (mis lihtsalt mujale läheb) ja ostame marketites kogu maailmast siia veetud toitu, mida ei söö kassid ega ussid.

Virtuaalne majanduskasv

Tuletame meelde, et kogu meie ulmeline majanduskasv on olnud eeskätt virtuaalne. Just sellepärast on „majandusime" käsitlemisel alguspunkt tavaliselt aastas 1995 või äärmiselt aastas 1992. Nii ei paista välja, et saavutasime 1989. aasta SKT taseme per capita alles 2002. aastal.

Kui Taani analüütik Christensen kevadel 2008 Eestit kaotajate hulka liigitades retooriliselt küsis: „Öelge mulle riik, kus majandusseadused ei toimi, nimetage koht, kus gravitatsiooni ei ole", sai ta internetis patriootiliselt sõimata, sest eestlased on oma keemikutest ja ajaloolastest valitsejaid täiega väärt. Aga Christensenil oli õigus!

Sotsiaalharta osalise ratifitseerimise mõrud viljad on meil käes: õpetajate ja arstide rahulolematus, mis päädis streigiga, hooldust vajavate puuetega inimeste masendav viletsus, kümned tuhanded nälgivad lapsed, kodutuks jäetud sundüürnikud ning kuuse alla aetud võlalõksu langenud suurpered.

Alles võeti kodu kaheksalapseliselt perelt, kusjuures pangavõlga peavad nad edasi maksma. Samas elukunstnik Viiol ei ole riigile kümne aastaga hüvitanud murdosagi tekitatud kahjust ning ootab ülbelt nõude aegumist.

Kas võetakse midagi ette, enne kui „prahvatab vimm, mis kogunend salaja"? Oktoobrialguse TV-„Omakohtu" küsimusele „Kas Eestis on võimalik revolutsioon?" vastas jaatavalt 81% saatesse helistanuist.

Tõsised hoiatused on juba õhus, sest ülemkihid (= valitsus) ei saa tõepoolest vanaviisi jätkata, kuid paanikas teevad arukate otsuste asemel ühe rumaluse teise järel.

MALLE SALUPERE, kultuuriloolane (Ühendatud Vasakpartei)

[esiletõste]

Osavate silmamoondajate toel peame aga oma põhieeliseks odavat tööjõudu (mis lihtsalt mujale läheb) ja ostame marketites kogu maailmast siia veetud toitu, mida ei söö kassid ega ussid.

Jaga |