Klantspilt ja tegelikkus

HELLE KALDA,      29. oktoober 2003

Riigieelarve pommib nõrgematelt taskuraha välja

Eestis on moes olla edukas. Hambad ristis püütakse näidata, et kõik läheb suurepäraselt. Eesti riik on edukas, infotehnoloogia areneb - need on müüdid, mille taha varjatakse vaesust, meeleheidet, narkomaaniat, inimkaubandust, kodutust.

Rahva eksistentsi ohustab madal sündivus, perekondade lagunemine, vägivald kodus ja tänavatel, tulevikuperspektiivide minetamine. Pered on tugeva surve all. Kartus omandada luuseri mainet sunnib pereisasid ükskõik milliste vahenditega tagama tegelikke võimalusi ületavat elustandardit, pereemad tahavad olla eelkõige edukad ja glamuursed seltskonnainimesed, jättes kodusoojuse ja vaimsed väärtused tahaplaanile. Lapsed pingutavad, et lüüa koolikaaslaste tihedas konkurentsis moodsaima riietuse ja rohke taskurahaga. Eestlaste laenukoormus ületab mõistlikud piirid, ent toit ja hilbud tuleb maksku mis maksab osta Stockmannist, nii endale tõestades, et püsitakse veel reel.

Selgus saabub heaolu äkilise kadumisega
Läbi ponnistuste eluga sammu pidav eesti inimene vaatab põlastuse ja hirmuga kulunud mantlis pensionäri või kodutut, adudes, kui habras on tegelikult endaga rahulolevat kodanikku kehvikust lahutav heaolupiir. Üha rohkem on neid, kes peavad end igapäevases võidujooksus turgutama alkoholi või mõnuainetega. Selgusehetk saabub koos heaolumulli lõhkemisega. Ühtäkki jõuab pärale teadmine sotsiaalse kaitse vajalikkusest. Koos isikliku draamaga aimub ka tuhandete teiste puudustkannatajate olukord, mida sotsiaalprobleeme eiravas riigis polegi nii lihtne lahendada.
Maalitud klantspildi taga on karm tegelikkus kümnete tuhandete lootusetult sassiläinud elusaatustega, maaslamajatega, keda keegi jalule ei aita. Niisugune on klantspildi pahupool riigis, kus lõputult kõneldakse majanduskasvust, investeerimisest teadusmahukasse tootmisesse ning algatatakse "21. sajandi kooli" taolisi ulmeprojekte.
"Uus poliitika" nagu igasugune populism kujutab endast otsekui ühiskondlikku immuunpuudulikkust. Nii nagu inimkehas tapab HIV vastupanuvõime haigustele, lammutab agressiivne populism ühiskonna suutlikkuse pädevalt arenguid hinnata ning argumenteeritud analüüsist lähtudes ressursse sotsiaalsete valupunktide likvideerimiseks suunata.
Uue poliitika jüngrid oskavad maalida imelisi heiastusi positiivsete stsenaariumide teostumisest, jättes praktilise töö perspektiivsete arengute käivitamiseks tegemata.

150-kroonine vaakum
Beebibuumi vallandajana väljapakutud vanemapalk suudab vaevalt iivet positiivselt mõjutada. Pigem on tegemist saatusest soositute veelkordse esiletõstmise ja varandusliku kihistumise kinnistamisega. Paarkümmend tuhat krooni teeninud ärinaisest ema võsuke nutab kindlasti vähem kui miinimumpalgaga üksikema vääks, kelle sünnifakti ühiskond kümme korda odavamaks hindab. Juba kasvavate laste emad on jäetud riigipoolse 150-kroonise toetusega mingisse kummalisse vaakumisse omal jõul välja rabelema.
Riigi näiline hoolitsus järeltuleva põlve eest on osa küünilisest maailmapildist, kus puudub koht solidaarsele sotsiaalsele kaitsele.
Vaadates järgmise aasta riigieelarvet, tekib tunne, otsekui oleks see kokku pandud pahurate kõurikute poolt, kellel jätkub mehisust vaid endast nõrgematelt taskuraha pommimiseks. Puuetega inimesed, keda niigi ülekohtuselt vähe toetatakse, kaotavad veelgi osa sissetulekutest. Pensionärid võivad suu pensionitõusust pikaks ajaks puhtaks pühkida. Samas kui veerand Eesti leibkondadest on kroonilised üürivõlglased, viiendik peredest ei saa dushi all käia ning 6000 eesti perekonda elab ilma elektrita, ei näe valitsuskoalitsioon tuleva aasta eelarves ette sentigi elamumajanduse arendamiseks.
Omandireformi käigus siseküüditamise läbi elanud sundüürnike õigustatud ootused olukorra leevendumiseks jäävad täitumata. Suures kokkuhoiutuhinas on eelarvest välja jäetud kõik toetused korteriühistutele. Mis mõtet on rääkida jätkusuutlikkusest, arengust ja turvalisusest, kui kodu, inimeksistentsi alus, jääb meie riigis üha enam kaitseta.
Ka Tallinna elamuehitus on uue riigieelarvega löögi alla sattunud. Planeeritavad maksukärped vähendavad linna võimalusi edukalt teostada 5000 eluaseme ehitusprogrammi, mis seni on paljudele sundüürnikele ainus tugi ja lootus.

Res Publica ei ehita
Tallinna linnavolikogu respublikaanist sotsiaalkomisjoni esimees Toomas Tauts on võtnud endale Mustamäe probleemsete ühiselamute elanike eestkõneleja rolli, kuid kuuludes erakonda, mis ei tunnista riiklikke ja munitsipaalelamuehituslikke programme, pole tal pakkuda ühtki konstruktiivset lahendust ühiselamukriisi leevendamiseks. Kui võetakse vastu Res Publica koostatud 2004. aasta riigieelarve, muutub Mustamäe ühiselamute asukate saatus veelgi määramatumaks, sest vajadusel kiirabi kutsumine või päästeteenistuselt abi saamine on seoses abiteenistuste eelarve vähendamisega neile nagu teistelegi Eesti elanikele senisest problemaatilisem.
Edukus ja äraostmatus on maskid, mille taha peidavad ennast poliitilised valemängijad. Iga karneval lõpeb kord, maskid tuleb maha võtta ning siis paljastuvad küünikud, maksupetturid, karjeristid ning lihtsalt ullikesed.
Majanduskasvu ja jätkusuutlikkuse säilitamise sildi all on Eestit aastaid jagatud kaheks - väärt Eestiks ja toimetulematute tagahooviks. Kas pärast uue poliitika lõppemist on tagahoovis veel keegi elus?

"Uus poliitika" nagu igasugune muu populism kujutab endast otsekui ühiskondlikku immuunpuudulikkust. Nii nagu inimkehas tapab HIV vastupanuvõime haigustele, lammutab seesugune agressiivne populism ühiskonna elusuutlikkuse.

FOTO: LAHKE PARTS: Peaministri valimisreklaam on ainus hüve, mille Akadeemia teel sotsiaalses kriisis hääbuvate ühiselamute asukad Res Publicalt on saanud. Foto: IVO PARBUS

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)