MART UMMELAS: Monopoliseerunud ajakirjandus hävitab mõttevabaduse ja demokraatia

«Eestis on praegu demokraatia kriis, ja kahjuks on see tekkinud ajakirjanduse abiga,» lausub 2009. aastal Eesti parimaks ajakirjanikuks valitud Mart Ummelas, kes hakkab sellest nädalast tööle Tallinna Televisiooni peatoimetajana.

Kas teile ei tundu, et kõige teravamad probleemid Eesti ühiskonnas on praegu meedia pilgu läbi alati n-ö Tallinna linnaga seotud, mitte üldriiklikud? Et meedia silmis on Tallinnal justkui rohkem mõjuvõimu kui riigil?

Jääb jah mulje, et Tallinn on veel ainuke asi, mis on puudu Eesti riigis saabuvast täielikust õnnest. Et kui Tallinna saaks ära likvideerida, siis oleks Eestis täielik paradiis. Unustatakse aga, et Tallinn koos oma tõmbealadega on sisuliselt pool Eestit.

Võtame või sellesama esimese klassi koolikohtade probleemi. Ajakirjanikud eeldasid automaatselt, et riigi seadus oli korras, aga Tallinn rikkus lihtsalt kõik ära. See näitab, et ajakirjandus pole vaba.

Teid valiti 2009. aastal Eesti parimaks ajakirjanikuks - mis teeb ajakirjanikust hea ajakirjaniku?

Kas ma just päris tüüpiline ajakirjanik olen, seda ei tea. Aga minu meelest peaks ajakirjanik alati vaidlema peavooluga või domineeriva arvamusega, mida võim või finantsgrupid peale suruvad.

Sa võid eksida, aga sa peaksid looma vähemalt diskussiooni ja esitama ebameeldivaid küsimusi.

Miks mulle see auhind anti? Komisjonis olid Ene Ergma, Rein Veidemann jt - nad tahtsid ilmselt rõhutada seda, et ajakirjandusvabadus on hakanud kokku tõmbuma ning teatud inimesed ei pääse enam suurde eetrisse.

Ka Eesti Päevalehes töötav ja tänavu sama preemia pälvinud Rein Sikk on ebatüüpiline ajakirjanik. Ta läheb ka tavalise inimese juurde ja tegeleb tema probleemidega. Aga kui vaatame Eesti ajakirjanduse peavoolu, siis seal on üsna vähe tegelikku elu - jutt käib vaid mõne seaduseelnõu ümber.

Kui ma tegin 1998-2007 saadet «Rahva teenrid», siis me olime ajakirjanikena palju avatumad, vaidlustasime mis tahes valitsuse või muid domineerivaid arvamusi. Nüüd on see asi soikunud, sest nn peavool ruulib ja suuri vaidlusi põhimõttelistel teemadel ajakirjanduses enam ei ole.

Praegu ajakirjanikud valitsuse vastu ju naljalt ei lähe, ainult Tallinn saab peksa. Kas riigivõim tunneb end liiga mugavalt?

Viimastel aastatel pole meil enam üldse olnud argumenteeritud võimukriitikat. Sisuliselt ei vaidlustanud masu ajal meedia tõsiselt ju ühtegi riigi otsust - ei maksude tõstmist, ei äärmuslikke kokkuhoiumeetmeid jne. Siiamaani on võimatu rääkida, miks me õieti oleme kõige väiksema võlakoormaga riik - mitte et me peaks palju võlgu võtma, aga võiks küsida, et mille nimel me oleks võinud seda kriisiajal võtta, et siis headel aegadel hiljem tagasi maksta.

Väga õrnalt on meedias olnud juttu sellest, kuidas riigiasutusi täna parteistatakse - poliitiline võim on kasutanud maksimaalselt ära võimaluse, et kontrollida täielikult ka avalikku võimu.

Siis pole ime, et kui Tallinn jääb võimuparteide kontrolli alt välja, tekitab see ärritust, et vähemalt üks piirkond jääb välja sellest Eestis valitsevast totaalsest võimujaotusest.

Eestis on tegelikult ju demokraatia kriis, et niisugune olukord on üldse tekkinud. See on tekkinud kahjuks ajakirjanduse kaasabil ja seni vaid süvenenud.

Kunagi mõtlesime, et see asi võiks Eestis veel paraneda, aga ajakirjandus on Eestis tänaseks päevaks nii monopoliseerunud. Täna on meil sisuliselt kaks meediakontserni (Eesti Meedia, mida Eestis juhib Mart Kadastik, ja Ekspress Grupp - suuromanik Hans H Luik - Toim.) Need kaks on aga lisaks veel omavahel loonud ühisettevõtte ehk sisuliselt turu omavahel ära jaganud, mis on Euroopa mõistes täiesti vastuvõetamatu.

See on juba Berlusconi moodi riik, kus teatud grupeering haarab kogu meedia enda kätte ning selle kaudu suunab ja manipuleerib kogu ühiskonda.

Ajakirjanduse monopoliseerumine vähendab alati juba automaatselt arvamuste paljusust, ent kas suurem probleem pole see, et kahe ajakirjandusgrupi juhtidel, sh Kadastikul ja Luigel, on ka oma poliitilised selged eelistused?

Ajakirjandusgruppide juhid on välja kasvanud suuresti 1980. aastate komsomolipõlvkonnast, kes kiiresti orienteerus ringi ning valis erakonnad ja struktuurid, mis võimaldasid mitte ainult äriliselt edeneda, vaid ka tekitada sideme äri ja võimu vahel, sündis Eesti moodi oligarhia. Teatud rühm omanikke või nende truid esindajaid on niivõrd kinnistunud oma positsioonidele, et nad ei mõjuta enam üksi meedia sisu, vaid ka ühiskonda ja selle väärtushinnanguid tervikuna. Loomulikult on osa „arukamaid" ajakirjanikke sellest aru saanud, kui tahavad olla staarid ja hästipalgatud. Nõnda ongi osa ajakirjanikke hakanud võimsate ja mõjukate silmist soove lugema.

Nagu ma vaatan kolleege raadiotes või lehtedes - paljud neist loevad ju lausa ülemuste silmist, mida tuleb öelda või kirjutada.

Näiteks vaadake, kuidas on minu endises Vikerraadios tehtud saadet „Peaministri tund". Seal Ansip ju dikteerib sisuliselt kogu seda saadet. Korra vahetati isegi saatejuhid välja, aga asi pole läinud ikka paremaks. Viimastes saadetes, kus küsitlejateks on olnud ajakirjanikud Hussar ja Müller, on Ansip nad pannud ju paika stiilis «et mis te, poisid, nüüd siin räägite...». Vabandage väga, aga peaministrit esitatakse iga kuu riigi raadioeetris täna täiesti kriitikavabalt.

Jah - olemas on ka nn opositsioonitund, kuid kuna opositsioon täna omavahel läbi ei saa, siis mingit vastukaalu nagu enam ei olegi. Omal ajal, kui ma tegin «Reporteritundi», siis püüdsin ikka mingit diskussiooni korraldada otse-eetris. Nüüd on aga eetris saated, kus on näiteks päevateema otse Postimehest või Eesti Päevalehest maha viksitud, siis sinna juurde väga kitsalt valitud inimeste kommentaar ehk väga hoolikalt valitud seltskond, näiteks minister - osa saateid kisuvad propagandaks à la „Näete, kui hästi meil kõik on!".

Meedia peaks esindama võimalikult laia ühiskonna spektrit, täna lülitab ta aga teatud ühiskonnakihid avalikust arvamusest lihtsalt välja. Meil on sisuliselt vaid kaks ja pool erakonda, kellega meedia arvestab - üks suur ja siis kaks sellist, keda võib aeg-ajalt lasta eetrisse.

Kas Tallinna Televisioon suudaks mingil moel siis lõhkuda ajakirjanduse monopoliseeritust, luua juurde ühiskondlik-poliitilist arvamuste paljusust?

Tallinna Televisioon peakski seda tegema, sest Tallinn on praegu teatavas mõttes kriitiline punkt, potentsiaalne koht, kus debatt on veel võimalik, kus erinevate arvamuste esiletoomiseks on reaalsed võimalused. Igatahes mina tahaksin küll seda, et vähemasti linnaelu küsimustes, aga ka linna kui omavalitsuse ja riigi suhetes kujuneks arukas diskussioon, millest pole kedagi välja lülitatud parteiliste tunnuste põhjal. Seda tuleb esmaselt silmas pidada kogu ühiskondlik-poliitilise programmi kujundamisel. Mõtted selles suunas liiguvad. Loodan igatahes, et selles ei nähta järjekordset salanõu ning kõik poliitilised ja muud arvamusgrupid on valmis ausaks dialoogiks.

Miks te Eesti Raadiost üldse ära tulite?

Oleksin tahtnud saada seal suuremat rakendust. Mitmed minu saated langesid ootamatult ära, samas pandi mind tegema saateid, milleks ma ise polnud soovi avaldanud.

Ka ringhäälingu intranetis oma arvamuse avaldamine töö kitsaskohtade suhtes oli justkui midagi äärmiselt taunitavat - kuigi milleks see siis üldse olemas on?

Näiteks tegin kolm aastat tagasi võidupühaparaadi ülekannet Pirita teelt. Teleinimestele oli ehitatud majake, aga raadiotöötajad tegid oma tööd n-ö muru pealt. Vihma sadas ladinal. Siis julgesin öelda, et kas seda poleks saanud teisiti korraldada, et miks meie pidime niimoodi ligunema, sest see kajastus ju ometi ka töö kvaliteedis. Selliseid momente oli mitmeid.

Näiteks Päevalehe online'is arvamuse avaldamisele, kui kirjutasin seal kommentaare oma nime all, ei vaadatud sugugi hea pilguga. Näiteks sain korra tööl sugeda selle eest, et julgesin vanemahüvitise ebavõrdsuse kohta midagi kriitilist öelda jne. Kuid kuna mul on ka nõukogude aja kogemus, siis mind ei pane see olukord paraku enam üldse imestama. Aga sellest on mul Eesti Vabariigi kodanikuna väga kahju.

Milliseks tahaksite Tallinna Televisiooni tulevikus muuta?

Sooviksin, et TTV oleks Tallinna rahvale tähtis, oluline ja huvitav kanal. Me ei saa teha midagi sellist kui erakanalid, selleks pole meil majanduslikku kapitali ega ka vajadust. Aga tahaksin kujundada programmi paremaks tervikuks, samuti peaksid uudised olema programmis tähtsamal kohal ja operatiivsemad.

Kindlasti tahaksin, et kavas oleks rohkem esindatud arutelusaated - räägiksid linnakodanikud, eksperdid jpt ehk võimalikult lai ring inimesi.

Samuti tahaks muuta linnatelevisiooni veidi rahvalikumaks, et ka igasugustel ühendustel ja tudengitel oleks võimalik kätt harjutada ja oma seisukohti esindada.

Võiks olla ka rohkem mängulisi elemente, me teame, kuidas televaataja on muutunud. Väga rääkivate peade televisioon (pildiraadio) enam inimestele ei meeldi. Ka võiks arendada midagi «Ringvaate» sarnast, kus on kergemad teemad lahti räägitud. Raadios olen näiteks teinud tehnikasaadet, kus oleme vabas õhkkonnas tehnikauuendustest rääkinud; teles saaks kõigi neid asju ka näidata. Eriti veel kanalis, mis on tehnilisel tipptasemel.

On selge, et õhtul on konkurents tihe, ja just päevasel ajal saaksime oma sõnumiga kergemini vaatajale lähemale jõuda.

Mis on praegu Tallinna TV parimad palad?

Mulle meeldib näiteks „Linnaruumi" saade, kus võetakse läbi kõik linnaruumi asumid. Ka kultuurisaated, näiteks „Kultuurimeeter" on päris heal tasemel. Nüüd oleks vaja sinna kõrvale ehk ka midagi asisemat majandusest, ja just linnamajandusest, lisaks sotsiaalseid teemasid, ja muidugi omavalitsuste seisundist Eestis.

Filmivalik on olnud samuti suhteliselt huvitav, on püütud hoida kvaliteetset taset, pole eetrisse lastud labast tapmist ja tagaajamist.

Ka uudised on päris head, aga nad peaksid olema ilmselt sagedamini eetris ja veelgi pildilisemad.

Lisaks on eetris päris huvitav saade - nn vaba mõtte klubi, kuhu on koondatud praegu küll teatud mõttes poliitilise maastiku äärmused: Martin Helme, kindral Roosimägi jt. Nad ei esinda otseselt küll erakondi, vaid eelkõige iseennast. Teatavat protesti. Just see on hea, et saates pole seatud rangeid piire.  Ka teistes saadetes peaks kutsuma juurde inimesi, kellel on ühiskonnas praegu ehk rohkem kaalu või kelle seisukohad on jäänud varju. Teame, mida tõi naaberriigis Soomes kaasa ühiskondlik seisak; Eestis peaksime suutma seda ennetada.

Tallinna TV peaks ju rääkima ka riigi probleemidest?

Jah, kindlasti. Nagu eespool ütlesin. Me oleme ju „vallana" praegu riigi armul. Riik võtab omavalitsustelt pidevalt ära maksutulusid ja on väga palju konfliktikohti, mida oleks vaja lahti rääkida. Ka riigi esindajad võiksid oma seisukohti esitada TTV-s. Tegelikult peaksidki.

[fotoallkiri]    MAAVÄRIN MEEDIAPILDIS: Ummelase kui ühe tippajakirjaniku lahkumine Rahvusringhäälingust näitab muidugi midagi ka selle meediaorganisatsiooni suundumusest keskpärasuse poole.

Punavõim sundis Ummelast „Propelleri" kontserdi tõttu töölt lahkuma

Esimest korda oli Mart Ummelas sunnitud raadiost lahkuma pärast 1980. aasta 22. septembri legendaarset jalgpallimatši raadio- ja teletöötajate vahel Kadrioru staadionil.

Tele- ja raadiokomitee juht Raimund Penu nimelt keelas jalgpallimatši eel ja vaheajal esinenud „Propelleril" pärast kohtumist esinemise ära, kuigi seda oli publikule lubatud. Eri andmetel oli staadionile kogunenud 4000-7000 inimest, kellest rõhuva enamuse moodustasid kuulsuse tipul olnud „Propelleri" pärast kohale tulnud noored.

Noored hakkasid protestima, kuid kohale saabunud miilits ajas nad laiali. Umbes pool tuhat pettunud noort hakkas kolonnis kesklinna poole liikuma, karjudes näiteks „Brežnev pensionile!". Ühelt majalt rebiti maha ENSV lipp, mis lehvis Tallinna «vabastamise» aastapäeva puhul.

Päev pärast mängu algasid sanktsioonid mängu korraldajate vastu. Lugu lõppes eetrikeeluga matši idee autorile Tiit Karuksile ja Mart Ummelasele, kes showmängu staadionil mahlakalt oli kommenteerinud.

Teist korda lahkus Ummelas 2000. aasta septembris, kui teda Eesti Raadio programmidirektorina ei valitud uude juhatusse.

Ummelas on pälvinud Eesti Raadios mitmeid preemiaid, sealhulgas preemia pikaajalise ühiskondlik-poliitilise temaatika kajastamise eest raadioeetris ja hea emakeelekasutaja auhinna. Samuti koos kolleegidega aastapreemia „Huvitaja" saateformaadi loomise eest.

2009. aastal valis Eesti Ajakirjanike Liidu aasta ajakirjaniku konkursi žürii koosseisus Ene Ergma (esimees), Rein Veidemann, Raivo Vare, Mati Talvik, Peeter Ernits ja Liina Kusma nominentide seast võitjaks Mart Ummelase pikaajalise, mitmekülgse ja isikupärase ajakirjandusliku loomingu eest.

Nominentide seast tõstis žürii esile veel järgmised ajakirjanikud: Tiit Kändler - parim teadusajakirjanik; Kaja Kärner - päevateemade professionaalse käsitlemise eest; Janek Luts - Kuku raadio hea hoidmise ja sisukate saadete juhtimise eest.

Eesti meediaturg on Kadastiku ja Luige kätes

Eesti Meedia on Eesti suurim meediakontsern, mille lipulaevaks on Eesti vanim ajaleht „Postimees". Eesti Meedia omab kahasse Ekspress Grupiga poolt Eesti suurimast ajalehest „Õhtuleht" ja poolt suurimast ajakirjade kirjastajast Ajakirjade Kirjastus.

Kontserni kuuluvad ka kohalikud lehed „Pärnu Postimees", „Sakala", „Virumaa Teataja", „Järva Teataja" ja „Valgamaalane". Elektroonilistest kanalitest kuuluvad kontserni Kanal 2 ja Trio Grupp. Eesti suurim trükikoda Kroonpress on samuti kontserni osa. Eesti Meedia juhatuse esimees ehk Eesti-sisene boss on Mart Kadastik.

Eesti Meedia 100% omanikuks on  Põhjamaade meediakontsern Schibsted.

Ekspress Grupile kuuluvad Eesti Ajalehed AS („Eesti Ekspress", „Eesti Päevaleht", „Maaleht"), internetiportaal Delfi, kahasse Eesti Meediaga Ajakirjade Kirjastus ja „Õhtuleht" ning trükikoda Printall, samuti üks Leedu juhtivaid ajakirjade kirjastajaid AS Ekspress Leidyba.

Ekspress Grupi asutaja, suuromanik ja nõukogu liige on Hans H. Luik.

Tallinna TV paremad saated

„Hommikukohv" - portreesaade, milles saatejuht Kirill Vlassov kutsub tuntud ja tunnustatud inimesi hommikukohvile.

„Kuum ja terav" - seniste kokasaadete piire murdev saade, mis tutvustab läbi huumoriprisma Eesti restorane, nende kultuuri ning neis töötavaid kulinaarse kunsti loojaid.

„Garaažist välja" - tutvustab andekaid noortebände, laseb kõlada nende muusikal ja mõtetel.

„Õigusnõu" - saatejuht Kalle Mihkels; aitab inimesi juriidilistes küsimustes.

„Vaba mõtte klubi" - meie poliitikaelu ja päevasündmusi vaevad vabatmehed. Saadet juhib „Maalehe" tuntud ajakirjanik Peeter Ernits.

„Kultuurimeeter" - kultuurikilomeetrist inspireeritud kultuuripealinna magasin.

„Terve tervis" - Riina Reimani juhitud saates räägitakse nii sellest, kuidas tervena püsida, kui ka ihutõbedest ja hingehädadest.

„TÄNA. Pealinna uudised" - iga päev kell 20.30.

„Pealinnapilt" - saade, mis annab võimaluse linnas toimuval pikemalt peatuda, nähtusi ja sündmusi sügavamalt analüüsida. Intervjuud, reportaažid, diskussioonid.

„KodanikuTV. Südamelt ära" - tallinlased saavad sõna neile muret tekitavatel teemadel.

-o-

Jaga |