Impeerium demokraatlikuks?

Kui I maailmasõjaga kaasnenud revolutsioonikeerised seda hiidriiki lagundama hakkasid, ei nõustunud ükski Ajutise Valitsuse tegelastest ega selles valitsusetaolises moodustises esindatud erakondade juhtidest pelga mõttegagi sellest, et Eesti võiks impeeriumist lahku lüüa ja täiesti iseseisvuda. Ning bolshevistliku partei juhtimisel alustati kogunisti sõda ennast 1918. aastal iseseisvaks kuulutanud Eesti vastu. Selle vägagi ohvriterohke sõja lõpptulemus polnud ju paraku mitte ette teada, kuigi sõja lõppedes oli Eesti Vabariik sõjaliselt tugevam kui iial varem või hiljem…

Kuid iseseisva Eesti puhul ei ole erandlik või harukordne mitte tema pisike rahvaarv ega kaugeltki mitte tema territoorium, mis suudaks mahutada ja ära toita kas või kümme miljonit inimest, vaid meie iseseisvuse on teinud ajalooliselt erandlikuks asend pideva laienemishuviga Vene impeeriumi külje all. Pole tarvidust  rõhutadagi, et idanaabrid on oma vallutamispoliitikat alati maskeerinud messiaanlike põhjendustega – alates kinnitustest, et nad vabastanud meid fashismist, toonud meile siia kirjaoskuse ja kultuuri...

Valusad ajaloo õppetunnid

Esimene Eesti Vabariigi iseseisvusaeg vältas vaid paarkümmend aastat, ning me ei saa iial teada, kas 1939. ja 1940. aasta sündmusi oleks teistsuguse Eesti Vabariigi valitsuse ja presidendi puhul korda läinud vältida või mitte. Mõistagi leidus Moskvast ja NSV Liidu saatkonnast Pikas tänavas lavastatud „juunirevolutsiooniga“ kaasa läinud nn juunikommunistide hulgas palju neid (nagu Hendrik Allik), kes lootsid Eestile eesootavast kommunistlikust terrorist sootuks paremat tulevikku. Et leevenevad sotsiaalsed vastuolud, et haridus muutub kättesaadavamaks, et arstiabi jõuab nendeni, kes seda vajaksid jne.

Tundsin isegi üht kaasajooksikut, 1940. aastal autobaasi direktoriks pandud meest, kes, juba pensionil olles, mulle põhjendas okupantide rezhiimiga koostööle asumist sellega, et tema arvates olnud Eesti iseseisva riigina edukalt toimimiseks liiga väike. Korruptsiooni, onupojapoliitikat ja riigivargust olnud siin liiga palju…

Aga kas siis Venemaal korruptsiooni (ka praegu) polegi? On küll, ja kuidas veel!

Kas uute lootuste aeg?

Teatavasti saavutas Vene Föderatsioonis toimunud presidendivalimistel ettearvatult võidu 42-aastane Dmitri Medvedev. Mitu teravmeelset poliitikavaatlejat on 2. märtsil peetud valimisi nimetanud mõttetuiks selles mõttes, et sisuliselt toimus presidendivalimine juba läinud aasta detsembris, kui senine president, pika KGB-staazhiga Vladimir Putin tegi teatavaks oma eelistuse. Valimised olid tarvilikud lihtsalt selleks, et asi juriidiliselt vormistada ning püüda jätta muljet demokraatiast Venemaal.

Sisuldasa on tegu ju ainuvalitseja järeltulija nime teadaandmisega, ei muud. Pigem on tegemist moderniseeritud tsaaritrooni ja -võimu edasiandmisega oma eelnevalt äravalitud lootustandvale lemmikule, kellelt oodatakse eelkõige suure Vene asja jätkuvat suurendamist kogu maailma mastaabis (tõsi küll, rahvusvahelise õiguse põhialustest lähtudes, nagu nentis Medvedev kohe pärast esialgsete valimistulemuste selgumist).

Et Vene impeeriumi tugevdamine on uue presidendi esmaeesmärke, näitavad ju vägagi kõnekalt ka tema hiljutine kiirvisiit Belgradi ja tema lausungid Kosovo iseseisvumise vastu, mis kujutavad endast sisuliselt ju vägagi sõjakaid ähvardusi. Sügaval Venemaa rüpes oma etnilist isepära iga aastaga järjest enam kaotavad soome-ugri hõimud (marid, komid, mordvalased, karjalastest ja vepslastest ning setudest kõnelemata) saavad venestudes oma sõltumatusest vaid und näha, kui sedagi…

3. märtsi "Päevalehes" kirjutab-unistab Jaak Allik pealkirja all "Õnnitlen, Venemaa!", et Dmitri Medvedevi presidendiks valimisega on Venemaal tehtud parim valik teel demokraatliku tuleviku poole ja et nendel Eesti liidritel, kes sooviksid suhete parandamist Venemaaga, oleks Alliku arvates parim aeg oma head tahet näidata. Nõustudes Allikuga selles mõttes, et Medvedev on moskoviitide parim valik, ei jaga ma tema vaimustust ega lootusi impeeriumi demokratiseerumise asjus (kuigi sooviksin sedasama). Pigem pean taas osundama head kolleegi, ungarlasest ajakirjanikku Laszlo Lengyeli, kes oma aastakümnetepikkuse Moskvas töötamise kogemuse on kokku võtnud nukrasse tõdemusse: seni on kõik katsed reformida Vene impeeriumi (alates Peeter I-st) lõppenud salapolitsei ja keskvõimu taastugevnemisega, mitte aga demokraatlikule arenguteele jõudmisega.

Jaga |