Miks lapselaps jäägu vanaema korterist ilma?

 Läksin vanaema juurde elama pärast ema surma 1982. aasta novembris, Vanasse kodusse jäi enamik mu isiklikke asju, kaasa suutsin kahmata ainult perealbumi. Põhiosa mu eelmisest kodust Tartus Aleksandri tänavas jäigi naabritele laialitassimiseks, maja ise läks lammutamisele. Olin siis 12-aastane ning minu soovid ja arvamused ei läinud kellelegi korda. Üldiselt elasime vanaemaga normaalset elu, ehkki nääklemisi meil oli, nagu igas normaalses peres. Paraku elasin perest-perre üleminekut raskelt üle: vahetusid ju keelekeskkond ja kasvamismiljöö, lisandus veel ka murdeiga.

Suhted isaga (vanaema pojaga) polnud mul aga kunagi väga lähedased olnud, kuna talle tegi alati raskusi minu tunnustamine pojana. Vanaemaga sain normaalselt läbi kuni isa surmani 2005. aasta kevadel. Pärast seda hakkas vanaema kuidagi imelikuks ja külmaks muutuma. Tavaliselt oli ta ikka lõbus ja elurõõmus, aga nüüd oli hoopis teistsugune,  endassetõmbunud. Ta nagu ei kuulanud üldse, mida talle räägin, mõtted hõljusid ei tea kus ning ta vaatas mõnikord niisama tühjusesse. Vanaema juures ma selleks ajaks ei elanud, ehkki käisin seal ikka aeg-ajalt; mõnikord oli talle poest piima-leiba vaja tuua ja mõnikord toetas tema mindki oma väikesest pensionist, kui mul häda käes oli.

Vahepeal oli aga vanaemale tekkinud mingi sõbranna – hooldaja Olga (nimi muudetud – Toim.). Sellest ajast hakkasid meie suhted halvenema.

Enne oma poja (minu isa) surma ütles vanaema mulle alati, et see korter, kus ma elasin 13 aastat, on ikka ka minu kodu ja et võin sinna alati naasta. Paraku see nii ei läinud.

Kui vanaema suri (kevadel 2007), mattis teda "hooldaja", kes haaras enda kätte kogu matusekorraldamise. Ehkki oma abi pakkusin minagi, öeldi sellest järsult ära. Ega mulle kohe ei teatatud vanaema surmast (see juhtus reede hommikul; surmateate sain alles sama päeva õhtul, kui kõik ametiasutused olid juba suletud). Vaatamata kõigele pressisin end matustele ja peielaudagi, kuna minu arust see küll mingi õige asi polnud, et  võõras inimene minu vanaema matab. Pidevalt kuulsin Olga hädaldamist, et kõik on nii kallis ja raha pole, nagu ta peaks vanaema omaenda raha eest matma. Ju vanaema ikka mingi rahasumma matusteks jättis, lisaks  matusetoetusele. Vanaema surmatunnistust pole ma siiani näinud ja seega ma ei teagi, millesse ta tegelikult suri ja mis seal korteris vanaema surmapäeval juhtus.

Pärast matuseid küsisin, kas oli ka mingi testament. Olga vastas, et testament on ja kõik olevat tema nimele kirjutatud. (!!!) Sain sellest teatest nagu puuga pähe: pole ju võimalik, et vanaema on niisama, tasuta oma korteri, mis oli ka minu kodu, mingile naabrile ära kinkinud!

Andsin asja kohtusse, sest ei saanud olukorraga nõustuda. Olga tõi kohtusse minu vastu tunnistama kõik oma sõbrannad-majanaabrid ja kuna minu tunnistaja oli parajasti haige, ei suutnud ma ära tõestada, et asi polnud tegelikult nii, nagu endine hooldaja seda paista laseb.

Kohtusse minna tahtsin ka sellepärast, et „hooldaja“ häma korteri kuuluvusest hakkas juba ära tüütama. Küll kuulus osa korterist vanaema surnud mehele, teinekord pidid jälle oma osa nõudma tulema mingid sugulased Sillamäelt, kellest ma midagi kuulnud polnud ja kes ka matustele ei ilmunud.

Ühesõnaga, andsin asja kohtusse, lootes, et ehk saan mingitki õiglust, mida ma paraku senini saanud pole.

Esimesel kohtuistungil küsis kohtunik: kas mina ja mu advokaat teame, et mul olevat (tervislikel põhjustel) tegelikult õigus saada sundosa ehk 50% pärandusest? Vastasin, et teame küll. Teise istungi lõpus aga hakkas Olga minu peale räuskama, et mingit poolt ma tema käest ei saa, kuna mina olevat teda küla peal alandanud. Kulla Olga, ega võõra vara omastamine ei peagi kerge amet olema, seda võiksite siiski juba teada, nii palju aastaid juba elatud! Kolmandal, viimasel istungil oli aga kohtunik nagu ära vahetatud ja ütles: kuna juba olen mingi päranduse kunagi saanud, siis mul nagu polekski õigust rohkem midagi saada, ja see, et ma vanaema korteris mõnda aega elanud olen, ei kinnita veel pärandi sundosa saamise õigust.

Olen sunnitud edasi võitlema kohtu kaudu, kui ma kuskilt mujalt abi ja õigust ei saa. Saaga jätkub, selle lõppu veel näha pole. Mis sest, et oleme ebavõrdses olukorras. Nimelt on Olga vanaema korteri välja üürinud – teenib kohtuskäimiseks raha.

Olen kuulnud igasugu arvamusi ja kriitikat enda aadressil, et ma olevat olnud halb lapselaps jne. Aga ma siiski vist olin just sama hea lapselaps nagu on seda paljud teisedki meessoost lapselapsed ja just sama hooliv nagu on seda enamik eesti mehi. Vaatamata sellele, et ma pole veel kohtus suutnud tunnistada viimase testamendi fiktiivsust (oli olemas ka eelmine testament, milles vanaema kõik mulle kavatses jätta), ei kahtle ma hetkekski, et vanaema tegi selle testamendi emotsionaalselt mõjutatult, meeltesegaduses. Vanad inimesed on ju tegelikult väga mõjutatavad. Uskliku inimesena ei kahtle ma hetkekski, et Jumal kindlasti karistab neid, kes surnu lähisugulase tahavad pärandusest paljaks teha.

Lõpetuseks tahaks öelda kõigile: olge ettevaatlikud oma vanaemadega, sest ühel päeval võite avastada, et teid on kellegi võõra abiga kõigest ilma jäetud ja olete paljas nagu püksinööp.

ANDRES LAIDVEE, Tartu

Jaga |