Johannes Vares-Barbarus mõrvati

ILMAR LAHERAND,      22. veebruar 2006


1946. aasta novembris toimunud sündmused on minu pereliikmetel tänini meeles. Minu abikaasa vanaisa Anton Pajus (1872–1950) oli Tallinna Paberivabriku tööline ja kauaaegne Suur-Kloostri tänava õigeusukiriku kogudusevanem. Peale 1944. aasta 9. märtsi pommitamist kodu kaotanud vanaisa ja vanaema ning nende tütar koos kolme koolilapsega elasid kirikumaja teisel korrusel.
Johannes Vares oli vana vabariigi päevil olnud vanaisa raviarst Pärnus. Kui 1946. aasta novembris teatati, et Johannes Vares kõneleb trükitöölistele, läks vanaisa teda kuulama. Esinemispaik oli vanaisa elukoha lähedal – arvatavasti Rataskaevu tänavas asunud trükitööliste klubis.
Mu abikaasa meenutas seda päeva järgmiselt:
"Oli õhtueelne aeg 28. novembril 1946. aastal. Köögis olid minu vanaema ja ema, mina istusin diivaninurgas köögiukse taga. Koju saabus vanaisa Anton, hingeldades, shokiseisundis, ärritatuna. Esimesed sõnad, mis ta ütles: "Praegu lasti oma autos maha Johannes Vares." Kui ta nägi, et ka mina olin lähedal ja kuulsin tema juttu, tuli ta ja ütles mulle: "Sa oled suur tüdruk ja saad aru, et sellest, mis sa kuulsid, ei tohi sa kunagi mitte kellelegi rääkida." Olin siis 17-aastane ja käisin viimases keskkooliklassis.
Meie kõik oleme sellest seigast palju aastaid vaikinud.
Trükikojaklubi saalis, kus toimus kõnekoosolek, oli Johannes Vares esimene esineja ja lahkus kohe peale esinemist. Lahkus ka Anton Pajus, sest teised esinejad teda ei huvitanud. Jõudes tänavale, ta nägi, kuidas Johannes Vares sisenes ootavasse autosse. Kuid autosse ronides ilmselt ta märkas midagi, mis teda kohutas, ning ta tahtis autost väljuda. Seejärel aga tõmmati ta ihukaitsjate poolt jõuga autosse ja teda tulistati. Seejärel sõitis auto kiiresti minema. Anton Pajus ei silmanud tänaval ühtegi inimest, sest kõik teised jäid klubisaali.
Kuuldes vanaisa juttu, hakkas erutatud vanaema kohe tegutsema. Ta otsis välja väikese kohvri, kuhu pani vanaisa jaoks valmis puhta pesu, sokid ja muu vajaliku.
30. novembri 1946. aasta ajalehtedes avaldatud eestikeelne teade kõlas selliselt: "29. novembril suri pärast lühikest ja rasket haigust Nõukogude Eesti väljapaistev poliitikategelane, üks Eestimaa Kommunistliku (bolshevike) Partei ja Eesti Nõukogude riigi juhte sm. Johannes Vares."
Ärevus meie perekonnas püsis paar nädalat, siis rahuneti lootuses, et veidi küürus, kepiga käivat vanaisa ei pandud õnneks tähele."
Taasiseseisvumise algaastatel jälgisin üht telesaadet, kus küsitleti Johannes Varese ihukaitsjaid Rodion Podgornõid ja Ants Tähemaad. Ihukaitsjate jutus oli erinevusi. Ka tolleaegne Johannes Varese raviarst Ada Mardna ütles, et tema ainult konstateeris Johannes Varese surma.
Minu tuttav politseiohvitser, kes teenis kunagi varem miilitsas, mäletas Rodion Podgornõi purjuspäi hooplemist, et just tema olevat tapnud Johannes Varese.
Miks oli vaja tappa JohannesVares sellises paigas? Ilmselt vajas NKVD lavastust, et jätta mulje, nagu oleks Vares tapetud rahva poolt ja et saaks lavastada mingi vandenõuteooria, millega korraldada peaaegu samasugust "kaadripuhastust", mis toimus Leningradis pärast Sergei Kirovi tapmist. Paraku sedapuhku jäi rahvas saali istuma ning tänavale ei tõugelnud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)