Septembri algus viib mõtted kooli

1. Millised rahalised lahendused on ministeeriumis leitud muutuvale haridusolukorrale seoses õpilaste arvu vähenemisega?

Just õpilaste arvu vähenemine oligi üheks peamiseks ajendiks, miks oli vaja sellest aastast muuta senine õpilaste arvul (pearahal) põhinev koolide rahastamine reaalseid kuluvajadusi arvestavaks (klassikomplekti-põhiseks). Uus üldhariduskoolide rahastamise mudel on senisest pearahasüsteemist paindlikum, arvestab erinevaid kulukomponente, toetab algkooliastmete kodulähedust ja tugevate põhikoolide kujunemist.

Lähiaastatel tabab õpilaste arvu vähenemine eelkõige gümnaasiumiastet. Selles astmes on oluline pakkuda õpilastele erinevaid valikuvõimalusi. Kuna väikestel gümnaasiumidel on seda väga raske teha, muutub üha aktuaalsemaks gümnaasiumivõrgu korrastamine.

2. Teame, et õpilaste arv lähitulevikus hakkab uuesti kasvama. Kuidas on ministeerium otsustanud selles olukorras sekkuda? Kas ministeeriumis on valminud (valmimas) kava, kuidas rasked ajad koolivõrgus valutumalt üle elada, et õpilaste arvu tõustes oleks säilitatud koolivõrk n-ö kohe võtta?

Õpilaste arvu väikest kasvamist on tõepoolest märgata kolmes esimeses kooliastmes. Paraku toimub see suuremates linnades ja nende lähiümbruses. Enamikus maapiirkondades aga õpilaste arv väheneb endiselt ja koolivõrgu ümberkorraldused on siin-seal ka lähiaastatel paratamatud. Kooli ümberkorraldamine ei pea alati tähendama tema sulgemist. Algkooliastmete ülalpidamine uue rahastamismudeli kaudu on tehtud koolipidajatele võrdlemisi soodsaks. Põhikooliastmete puhul võetakse lisaks minimaalsele õpilaste arvule (keskmiselt 10 õpilast klassis) arvesse ka kooli jätkusuutlikkust (kui nooremates kooliastmetes on õpilaste arv piisav) ning õpilaste koolitee pikkust (see ei tohi ületada 30 km).

3. Millisel tasandil peaks ministri arvates koolivõrku arendama? Kas majanduslikult oleks otstarbekam kujundada koolivõrku mitte omavalitsusüksuse, vaid maakonna põhiselt?

Enamik omavalitsusüksusi on suhteliselt väikesed. Tõepoolest ei ole võimalik rääkida koolivõrgu planeerimisest omavalitsuse tasandil, kui seal on vaid üks kool. Haridus- ja Teadusministeerium on kogu aeg olnud seda meelt, et kõige otstarbekam on koolivõrku arendada regionaalselt ehk maakonna tasandil. Meil on hea meel, et kõik maavalitsused tegelevad praegu oma sotsiaalse infrastruktuuri teemaplaneeringutega, kus muu hulgas käsitletakse kandipõhiselt ka haridusteenuse kättesaadavuse aspekte. Mitmed planeeringute projektid (Pärnumaa, Läänemaa) on juba saadetud kooskõlastamiseks ministeeriumile. Kiitust väärib ja eeskuju annab Viljandi maavalitsuse poolt algatatud maakonna ühise koolivõrgu arengukava koostamine, mille raames muu hulgas töötatakse läbi ka gümnaasiumiastme põhikoolist lahutamise kava. Usun, et Viljandi on Tartu järel teine linn Eestis, kus lähiaastatel tekib vähemalt üks kvaliteetset gümnaasiumiharidust ja mitmeid valikuvõimalusi pakkuv n-ö puhas gümnaasium.

4. Kas tõesti annab ranitsatoetuse äravõtmine praeguse õpilaste arvu madalseisu juures riigieelarvesse soovitud kokkuhoidu?

Koolitoetuse maksmine kuulub Sotsiaalministeeriumi pädevusse. Kõik ettepanekud Sotsiaalministeeriumi eelarve kohta teeb Sotsiaalministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium ei saa seda kommenteerida.

5. Kuidas olete otsustanud koolitoidu rahastamise?

Tänase (29.08 – Toim.) seisuga on Haridus- ja Teadusministeerium taotlenud järgmise aasta riigieelarves koolitoidu rahastamist vähemalt samas mahus tänavusega. Lõplikult selgub kõik pärast riigieelarve vastuvõtmist.

6. Kas Eesti riik jätkab veel pikalt poliitikat, mille kohaselt riiklikult tasustatud kohal õppinul puuduvad hiljem kohustused riigi ees ? Kas riik jätkab kõrghariduses sama arvu tasuta õppekohtadega või plaanitakse seda arvu suurendada/vähendada?

Kõrghariduse rahastamise mudeli alternatiivide analüüs ja arutelu seisavad ees. Selleks andis ministeeriumile volitused kõrgharidusstrateegia. Kas, mis vormis ja kuivõrd peaks sellest välja kooruma riigi raha eest õppinute võimalikke kohustusi riigi ees, on vara öelda.

Üliõpilaste vastuvõtt kõrgkoolidesse kahaneb lähiaastatel kindlasti juba demograafilistel põhjustel.

7. Saame aru, et eelarveseis on keeruline. Mida peaksid õpilased, õpetajad või lastevanemad kõige rohkem kartma – millised tulevad põhilised eelarvekärped?

Ministeeriumi taotluses järgmiseks aastaks sisalduvad õpetajate palgatõusuks vajalikud rahalised vahendid ning õppevahenditele ja koolitoidule mõeldud summad vähemalt tänavusega samas mahus. Kõik selgub pärast riigieelarve vastuvõtmist Riigikogus.

8. Eelarve vähendamisega on sattumas ohtu koalitsioonileppes sisaldunud lasteaiakohtade juurdetegemise programm. Mida ütlete neile lastevanemaile, kes praegu ootavad pikkades lasteaiajärjekordades?

Kuigi majandusolud on halvenenud ja riigieelarve võimalused vähenevad, jätkab valitsus lasteaedade toetamist. Tänu omavalitsuste panusele ja riigi toetusele on õnnestunud sel aastal enamikes lasteaedades viia lasteaiakasvatajate palk nooremõpetaja palgaga ühele tasemele. Käesoleva aasta riigieelarves planeeritud lasteaiakohtade meetme toetuse (74,2 miljonit krooni) abil rajatakse uued lasteaiad Tallinnasse, Paidesse ja Elvasse ning Saku ja Rae valda. Tegemist on võrdlemisi suurte lasteaedadega – ühtekokku luuakse juurde üle 500 uue lasteaiakoha ning parandatakse ligi 200 lapse hoiu- ja eelõpetustingimusi. Kogu kavandatud programmi elluviimisel on võimalik parandada ligikaudu 9000 lapse hoiu- ja eelõpetustingimusi, sh juurde luua ligikaudu 4000 uut kohta. Ministeerium taotleb 2009. aastaks uute lasteaiakohtade loomiseks riigieelarvest 150 miljonit krooni.

9. Kui hästi ja kiiresti arenevad edasi huvikoolid või on nad jäänud praeguse valitsuse tähelepanu alt täiesti välja?

Huvikoolid arenevad ajal, mis on täis uuendusi ja võimalusi. Seoses eelmise aasta 1. septembrist kehtiva uue huvikooliseaduse muudatustega on käesolevaks sügiseks kõik huvikoolidele antud koolitusload asendatud registreeringuga Eesti Hariduse Infosüsteemis (EHIS). Sellesse on kantud ka kõikide huvikoolide õppekavade terviktekstid, mis on vastavusse viidud huviharidusstandardis sätestatud  eesmärkide ja ülesannetega. Oktoobris hakatakse esmakordselt koguma andmeid huvikoolide töötajate ja õpilaste kohta; neid andmeid hakatakse igal aastal uuendama. Seega saab peagi kõigile huvilistele kättesaadavaks informatsioon huvikoolidest, neis õpetatavatest huvialadest, kasutatavatest õppekavadest, huvikoolide töötajate ja õpilaste arvust. Nii näevad EHIS-e abil ka kohalikud omavalitsused pakutavaid võimalusi huvihariduses, mis omakorda võimaldab huvialasid piirkondlikult mitmekesistada.

2008. aastal rakendus huvikoolidele ette nähtud huvihariduse  projektikonkursside 10 miljonit krooni. Projektikonkursid toimusid huvihariduse viies valdkonnas (sport, muusika ja kunst, loodus, tehnika, üldkultuur, sh rahvuskoolid). Eesmärgiks oli huviharidust nüüdisajastada ning suurendada huvihariduses pakutava vastavust erinevate noorte huvidele, toetades valdkonna õppevahendite ostmist. Esitati kokku 208 projekti, millest 121-le määrasid konkursikomisjonid toetust. Oktoobris ilmuvad trükised toetuse saanutest, teostatud projektide sisust, projektide käigust ja tulemustest.

Valitsuse kinnitatud investeeringukava avatud noortekeskuste, huvikoolide ning teavitamis- ja nõustamiskeskuste renoveerimiseks lubab meil noorsootöö infrastruktuuri edendamiseks kasutada 316 miljonit krooni Euroopa Regionaalfondi vahendeid. Kokku laekus 193 kavandit, neist 109 avatud noortekeskuste rajamiseks, 77 huvikoolide kordategemiseks ja 7 teavitamis-nõustamiskeskuste rajamiseks või kordategemiseks. Raha otsustati eraldada 47 taotluse rahuldamiseks (sh 10 huvikooli jaoks) – igast maakonnast vähemalt kahele objektile.

10. Eurorahadega on rahastatud kutsekoole, mis on muidugi hästi tore. Kuid vaeslapse ossa on jäänud Tallinna Muusikakeskkool, mis on riigikool ja kuhu tuleb õpilasi üle Eesti. Selle õppeasutuse hoone kukub, ilma liialduseta, varsti kokku. Samas ei ole kool eurorahadest saanud ühtegi krooni. Kas on loota positiivsemaid uudiseid ka Muusikakeskkoolile?

2006. aastal lepiti valitsuskabinetis kokku Tallinna Muusikakeskkoolile, Tallinna Balletikoolile ja Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakoolile uue õppehoone ehitamises ja selle rahastamise mudelis. Selle alusel sõlmiti Tallinna linnavalitsusega ja Tallinna Ülikooliga kolmepoolne koostöökokkulepe vajalike kinnistute vahetamises. Haridus- ja Teadusministeerium täitis omapoolsed kohustused tähtaegselt, kuid Tallinna linn on ajakavast umbes kaks aastat maha jäänud. Loodetavasti võtab linnavolikogu oktoobris vajalikud otsused vastu.

Uue õppehoone ehituskava vajab muutunud oludes uuesti ülevaatamist ja korrektuure.

11. Alates 1993. aastast on Eestis puudunud riiklik õpetajate täienduskoolituse ja nõustamise süsteem. Kuidas see on mõjutanud õpetamise kvaliteeti? Kas on kavas luua institutsioon, mis suudaks õpetajaid professionaalselt nõustada?

Alates 1993. aastast on hariduselus muutunud mõndagi, sest hariduse korraldamises on palju varasemaid riiklikke ülesandeid antud koolipidajatele. Ei saa öelda, et täienduskoolitus päris süsteemitu oleks. Eesti õpetajal on kohustus viie aasta jooksul läbida 160 tundi täienduskoolitust. Haridustöötajate täienduskoolituse kavad vaadatakse läbi ja registreeritakse ministri moodustatud komisjonis. Koolide sisehindamise üheks komponendiks on töö personaliarendusega.

See, et õpetajad ja koolid ise saavad otsustada täienduskoolituskursuste valiku üle, on õpetamise kvaliteedile kindlasti hästi mõjunud. On ju praegu tööturule sisenenud väga erineva ettevalmistusega õpetajaid (ülikoolide esmaõppe kavade mitmekesisus, nii esma- kui ka täiendõpe välismaal jms), kel on ka vastavalt sellele erinev täienduskoolituse vajadus. Ka on selline süsteem kiirelt soodustanud uute ja vajalike teemade sisseviimist õpetajate täienduskoolitusse.

Küll aga on koolidele ja õpetajatele vaja enam tuge: näiteks juhendmaterjale oma koolitusvajaduse määratlemiseks, ühtseid kvaliteedikriteeriume täienduskoolituse hindamiseks või tegevõpetajate metoodilist ja ainealast nõustamist. Hetkel eraldi nõustamisinstitutsiooni loomist ette ei nähta, kuid Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahenditest rahastatavas haridusteaduse ja õpetajakoolituse arendamise programmis kavandatakse tegevusi õpetajakoolitust pakkuvate kõrgkoolide ja koolide paremaks koostööks tulevaste õpetajate ettevalmistamisel ning töötavate õpetajate metoodilisel ja ainealasel nõustamisel.

Samuti kasutatakse ESF-i vahendeid õpetajate professionaalse arengu süsteemi väljatöötamiseks. See kirjeldab õpetaja kvalifikatsioonist ja töökogemustest johtuvaid professionaalse arengu suundi, karjääriredelit ning enesetäiendamise ja lisakvalifikatsiooni omandamise võimalusi (sh õpetajatööga seonduvad võimalusi: mentorlus, nõustamine, erivajadustega õppija, täiskasvanute õpetamine, juhtimine jms).

Haridus- ja Teadusministeeriumi ning haridustöötajatele täiendõpet pakkuvate koolitusasutuste koostöös kavatsetakse välja töötada õpetajate täiendõppe kvaliteedikriteeriumid.

Need tegevused on sõnastatud „Eesti õpetajahariduse strateegia 2008–2013“ eelnõus.

Õpetajate nõustamiseks hariduslike erivajadustega laste õpetamisel on riiklikult algatatud ESF-i projekt, mis toetab maakondlike nõustamiskeskuste loomist.

12. Millised rahvusvahelised haridusalased koostöölepingud on Eestile toonud enim kasu?

Eesti haridus- ja teadussüsteemi arendamisele on pärast iseseisvuse taastamist kaasa aidanud paljud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid. Riikidevahelistest lepingutest või erinevatest koostööprojektidest on häid kogemusi ja kasu sisulises ning rahalises mõttes andnud väga mitmed: Soome (nt õppekavaarendus, noorsootöö), USA (nt õpilaste keskkonnahariduse alane programm GLOBE), Suurbritannia (nt koolijuhtimine 21. sajandil, kodanikuharidus).

Lisaks kahepoolsele koostööle on väga tähtis regionaalne koostöö ja kogemustevahetus (nt Balti riikide haridus- ja teadusministrite ning vastavate valdkondade ametnike iga-aastane kohtumine), Põhjamaade regioon (nt kaasav haridus). Tänaseks on Eesti, Läti ja Leedu täisliikmeiks Põhjamaade haridusprogrammis NordPlus ning peatselt ka teadusprogrammis Nordforsk, mis võimaldab meil veelgi rohkem õppida Põhjamaade kogemustest ning tutvustada oma edusamme.

Väga palju vastastikku kasulikku koostööd üha enam toimubki  nende rahvusvaheliste organisatsioonide raames, mille liige Eesti on (Euroopa Liidu haridus-, noorsootöö- ja teadusprogrammide rohked võimalused nii liikmesriikide vaheliselt kui ka Euroopa Liitu mitte kuuluvate riikidega; Euroopa Nõukogu keelepoliitika arendamisel; Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) raames näiteks PISA haridusuuring; UNESCO raames arendatakse kaasava hariduse põhimõtteid).

Uus ja arenev koostöö nii Euroopa Liidu liikmena kui ka kahepoolselt on alanud Aasia riikidega,  eriti kõrghariduse ja teaduse alal, kuid ka üldhariduses. Kui vaadata viimase PISA haridusuuringu tulemusi, siis Soome ja Eesti järel näitasid väga häid tulemusi Aasia riigid.

Hetkel toimub Eesti–Soome koostöö võimaluste raporti arutelu; üheks oluliseks teemaks Haridus- ja Teadusministeeriumi ja kogu valitsuse jaoks on eestikeelne haridus Soomes.

13. Kuidas hindate arvukate riiklike strateegiate kulutasuvust? Kas ja kui efektiivselt on mõni neist rakendunud?

Riiklikud strateegiad aitavad tähelepanu ja vahendeid fokuseerida teatud valdkonnale. Tavapäraselt pole strateegias kirjeldatud tegevused üheselt mõõdetavad, ühe või teise strateegia mõju saab mõõta alles paar aastat pärast strateegia rakendamist. Loomulikult jälgib ministeerium strateegia mõjukust,  tuginedes ametlikule ja rahvusvaheliselt võrreldavale statistikale ning selle alusel välja töötatud metoodikale. Strateegia alusel rakendatavate programmide tulemuste jooksvaks seireks arendatakse koostöös vastutavate ministeeriumide ja rakendusasutustega välja indikaatorite komplektid, mille lõikes kogutakse ja analüüsitakse andmeid igal aastal.

Edukaks näiteks riiklike strateegiate rakendamisest on Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia 2002–2006 „Teadmistepõhine Eesti”, mille Riigikogu kiitis heaks 6. detsembril 2001 ning mis oli Eesti teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni suunavaks alusdokumendiks.

Teadustöö tulemuslikkuse kasvu näitab rahvusvahelistes eelretsenseeritavates väljaannetes avaldatud publikatsioonide arvu kasv ligi 10% võrra aastas (2004. aastal avaldati 796 publikatsiooni). Seejuures on selgelt kasvanud teadustulemuste kvaliteet ehk mõju, mida teadustulemused avaldavad teistele uurijatele ja mida saab hinnata artiklite tsiteeritavuse kaudu. Artiklite mõjukuse pingereas on Eesti maailmas esimese kolmandiku piirimail. Eranditeks on vaid materjaliteadus ja farmakoloogia-toksikoloogia, mille mõjukus ületab valdkonna keskmist maailmas ning kus Eesti on vastavalt 3. ja 18. kohal.

Positiivse suundumusena on erasektori poolt teadus- ja arendustegevusse tehtavad investeeringud kasvanud kiiremini, võrreldes avaliku sektori investeeringutega. Kiiret kasvu võimaldas erasektori investeeringute madal tase 1999. aastal, aga ka ettevõtete tihedam koostöö teadus- ja arendusasutustega ning riigi toetus ettevõtete teadus- ja arendusprojektidele.

Siiski on erasektori osalus teadus- ja arendustegevuses ikka veel oluliselt madalam, kui võrrelda seda arenenud riikidega. See peegeldab Eesti majanduse struktuuri, milles domineerivad madaltehnoloogilised väike- ja keskmise suurusega ettevõtted. Suurenenud on ettevõtete võimekus taotleda ja kasutada teadus- ja arendustegevuse toetusi. Märkimisväärselt on kasvanud innovatsiooni tugistruktuurides hõivatud inimeste arv.

Kahjuks pole Eesti suutnud strateegias planeeritud ja Riigikogu poolt heaks kiidetud rahastamiskavast kinni pidada. Viimaste aastate tegelikud investeeringud on strateegias kokku lepitud sihttasemetest lähtumise asemel kujunenud iga-aastaste eelarveläbirääkimiste käigus ja jäänud strateegias kavandatust oluliselt madalamaks. Strateegiat on rakendatud ulatuses, mis vastab selleks tegelikult eraldatud ressurssidele.

14. Muret teeb eesti keele õpetuse vähenemine, mis üldhariduskoolist peaaegu „üle vaatab”. Eesti keele tundide arv on märgatavalt vähenenud ning üldine keeleoskus ja keelekasutus langenud. Kas poleks õigem kulukate ja vähetulemuslike täiskasvanuile mõeldud projektide asemel õpetada lapsi algklassides suurema arvu eesti keele tundidega ning Soome eeskujul pakkuda tugiprogramme lugemise edendamiseks?

Uue riikliku õppekava lähteülesande põhjal põhikoolis emakeeletundide arv ei vähene. Uueneva õppekava kohaselt tähendab emakeelepädevus suutlikkust väljenduda kõnes ja kirjas ning tõrgeteta suhelda erinevates ühiskondlikes olukordades, teadmisi keele põhisõnavarast ja keele ehitusest. Õpilane peab suutma ladusalt lugeda õpitud teksti, mõistma selle sisu ja oskama vastata teemakohastele küsimustele.

Kõikide kirjeldatud oskuste saavutamine ei ole ainult emakeeletunni ja emakeeleõpetaja ülesanne, sest teadmisi eesti keelest omandab õpilane kõikides tundides. Kooliprogrammi läbides täienevad õpilase teadmised ühe või teise eriala oskussõnadest, jutustavate ainete tundides peetavad arutelud arendavad õpilaste eneseväljendus- ja veenmisoskusi. Iga õpetaja, ükskõik millist õppeainet ta õpetab, peab õpilastesse süstima lugupidamist emakeele vastu ning õpetama oma ainet korrektses eesti keeles.

15. Mida riik teeb õppekirjanduse arendamiseks?

Õpikute, töövihikute ja tööraamatute peakriteeriumiks on see, et nad olenevalt õpikust vastaksid  põhikooli ja gümnaasiumi riiklikule õppekavale, põhikooli lihtsustatud riiklikule õppekavale või toimetuleku riiklikule õppekavale. Selle vastavuse hindamisel on abiks haridusministri 16. oktoobri 2007. a. määrus nr 65 “Õpikute, töövihikute, tööraamatute ja muu õppekirjanduse riiklikule õppekavale vastavuse kinnitamise tingimused ja kord ning nõuded õpikutele, töövihikutele, tööraamatutele ja muule õppekirjandusele” (RTL 26.10.2007, 80, 1379). See määrus kehtestab muu hulgas ka tehnilised nõuded.

Haridus- ja Teadusministeerium ei telli õpikuid. Õppekirjanduse väljaandmisega seotud riskid on enda kanda võtnud kirjastused, kes otsivad autoreid (või otsivad autorid neid), tellivad käsikirjale kolm retsensiooni ning esitavad Riiklikule Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskusele riiklikule õppekavale vastavuse kinnituse saamiseks õppekirjanduse maketi, mis on toimetatud, illustreeritud, kujundatud ja küljendatud käsikiri. Eksamikeskus korraldab õppekirjanduse riiklikule õppekavale vastavuse kinnitamist. Õpikut, mis pole vastavat kinnitust saanud, kirjastus ei saa ega tohi välja anda.

Iga õppeaasta alguses kinnitab haridus- ja teadusminister määrusega kõigi algaval õppeaastal riiklikule õppekavale vastavate õpikute, töövihikute ja tööraamatute loetelu, millest õpetaja valib iga klassi õppetööks vajalikud õppematerjalid.

Riik ei reguleeri õppekirjanduse arengut otseselt, kui pideva tiheda koostöö kaudu kirjastustega ja tagasiside kaudu koolidelt saab riik reguleerida õppekirjanduse valmimist puudutavat seadusandlust, seda muuta ja täiendada. Ühelgi kirjastusel Eesti õpikuturul ei ole monopolistaatust. Peaaegu kõikides klassides ja ainetes on olemas alternatiivõpikud, mõnes isegi mitu. Alternatiivõpikute hulgast teeb valiku kool.

Alternatiivõpikute olemasolu on Eesti õppekirjanduse süsteemi suurim pluss. Pole võimalik koostada kõikidele õpetajatele meelepärast õpikut, aga oluline on, et kõik kinnituse saanud õpikud vastaksid riiklikule õppekavale ning võimaldaksid saavutada õppekavas nõutud õpitulemused.

16. Kas on kavas lähiaastail midagi ette võtta oma aja ära elanud riigieksamitega? Kas süsteemi kavatsetakse muuta, ja kui, siis mis suunas?

Riigieksamitega ja selle süsteemi uuendamise ettevalmistusega tegeleb ministeerium juba mõnda aega, kuid otsuste langetamiseks ei ole aeg veel küps. Kohtumistel huvigruppidega on arutatud riigieksamite eesmärke, nõudmisi gümnaasiumilõpetajatele, võimalikke muudatusi kohustuslike riigieksamite nimekirjas jne.

Fototekst:

TÕSISED ILMED: Riigikogu esimesel istungil pärast suvepuhkust olid valitsusliikmete näod tõsised – suvega ei jõutud eelarvevaidlustes kuigi kaugele, kuid septembri lõpuks tuleb eelarveprojekt parlamendile esitada. Kärpeid tuleb teha ka haridusvaldkonnas – nt ranitsatoetus on juba lännu.

Jaga |