Tõnu Trubetsky lauludele mõeldes

Ometi on öelnud targimad (Sokrates, Goethe, Ibsen), et inimlapsel polegi võimalik midagi saavutada, ei midagi tõelist, loodusväärset ehitada. Ei suuda ta teha lille, ei kivikest.

Igal inimesel on elutöö, mõnel mitugi. Mõni ei leia oma elutööd ülesse, mõni ei tahagi seda otsida. Palju on rahulolematuid, veel eluõhtulgi. Just rahulolematuil on lootust kirjutada oma elulooraamatu tähtsaim peatükk, kui nad halastamatu erapooletusega harutavad lahti oma eluloo ja samavõrd ausalt võtavad luubi alla ümbritseva.

Hoiatuseks teeleminejaile: rahulolematus on raske koorem, mille vedaja võib nõrkeda, kaasteeline tüdida, ühiskond põlastada.

Meil Eestis on rahulolematuid nimetatud vingatsiteks (Maaleht, M. Soomre) ja vinguviiuliteks (ERR, Vikerraadio), keskerakondlikeks populistideks ja „savisaarlannadeks", skisofreenikuteks... Kelleks kõigeks küll... Meie „demokraatia" kaitsjaile sobivad kõik sõimusõnad varjamaks tõde, takistamaks ausat, iseseisvat mõtlemist. Pole midagi uut päikese all - enamikule meeldib allavoolu ujuda, on lihtsam; arutud rabelevad vastuvoolu. Toosama Maalehe ajakirjanik M. Soomre väidab, et neid arutuid on viiendik; küllap neid päris arutuid on veelgi vähem.

On üsnagi hirmutav, et vaikiv enesekeskne enamus on leppinudki eluga pahupidipööratud maailmas, kus põhiseadus on muudetud farsiks, kus vale ja ebaõiglus on saanud riikliku toimimise ja avaliku suhtluse normiks, ning kus seda teostatakse küüniliselt ja häbenemata; kus loova vaimsuse, vähemalt meedias, on usurpeerinud väikekodanlased, poolharitlased, võimutruud, huligaanid (jäägu nimed nimetamata).

Rahulolu, kui tuleks karjuda; sallivus, mis ajab südame pahaks... Muidugi, seda räägiti ka esimeses Eesti Vabariigis, aga nüüd on see kõik võimendunud, teadagi - massikommunikatsioon toimib.

Aga toona astusid paljud vaimu-, kultuuri- ja kunstiinimesed, ka ajakirjanikud, säärasele kultuuritusele ja matslusele vastu. Kus on nad nüüd või kus on see koht, kus nad oma sõna öelda saaksidki?

Tõnu Trubetsky on täiesti isepärane kultuurifenomen, eriti noorte hulgas. Teda peetakse punklauljaks. Kui ta seda on, siis mitte tavapärases mõttes. Tema parimate laulude järgi otsustades on ta rahulolematu inimene, kes otsib, aga ei leia. Aga kes ka vastutab, kes tahab oma nukrate lauludega teha kõledat maailma paremaks.

Ja võib-olla tahtis ta natukene soojust, astudes Keskerakonda...

Aga mis juhtus!!

Tahaks väga loota, et kui Tõnu Trubetskyl ikka endiselt külm on, kui ta parteilasena ei näe väljundit, siis tema inimeseotsingud saavad veelgi suurema jõu kunstis.

Uskugem meie oma  suurmeest Uku Masingut, kelle arvates rahulolematus on inimese peamine tunnus.

HANS PALKMAN, Pärnumaa

Jaga |