Euronõuded - müüdid ja tegelikkus

HENDRIK KUUSK,      26. märts 2003




Üha sagedamini kohtame müütilist ja justkui hirmuäratavat sõna "euronõuded". Müütilist seepärast, et paljudele inimestele, kel selle sõna sisuga otsest kokkupuudet ei ole, tundub selles peituvat midagi arusaamatut. Hirmuäratava tähendusega on nn euronõuded inimestele, kes on tegevad põllumajanduses, toiduvalmistamises, kaubanduses.

Kõige rohkem tundub probleeme olevat euronõuete täitmisega eelkõige maakauplustel, koolide ja lasteaedade sööklatel ja seejärel ka talunikel. Kuuleme meediast pidevalt negatiivseid loosungeid: "Euronõuded suretavad maaelu välja!", "Euronõuded sulgevad maapoed, -lasteaiad, -koolid" jne.

Põhjendus ebaõnnestunud äriideele

Igasugused nõuded (euronõuded, nõukogudeaegsed nõuded vm) tekitavad pahameelt ja protesti neis, kes peavad neile nõuetele alluma. Samas on varnast võtta ka põhjendus ebaõnnestunud äriidee luhtumise selgituseks: "Näete, oleksime küll meie külapoodi veel lahti hoidnud, aga euronõuded…"
Olukorda võimendab ajakirjandus, kes näib miskipärast olevat Eestis suunatud ainult negatiivsete uudiste edastamisele ja skandaalide otsimisele. Osaliselt võib seda mõistagi - vaevalt, et ajalehe esiküljel müüks uudis mõne maakaupluse kaasajastamisest, küll aga müüb uudis maapoe sulgemisest. Eriti kui põhjenduseks saab tuua nn euronõuded.
Ka on jäänud mulje, nagu oleksid nõuded toidu käitlemisele tekkinud mõni kuu tagasi ja seda just seoses valitsuse püüdlustega liituda Euroopa Liiduga. Eks siit ka suupärane väljend "euronõuded". Tegelikult alustati Eesti enda nõuete väljatöötamisega toidu käitlemisele, milleks on toidu valmistamine nii tööstuses kui ühiskondlikus toitlustuskohas, toidu säilitamine, toidu müümine kauplustes jms juba 1995. aastal.
Aluseks võeti rahvusvahelised nõuded, mille põhjal on välja töötatud ka Euroopa Liidu seadusandlus. Põhjenduseks oli siis just asjaolu, et kehtinud nõukogudeaegsed määrused olid liiga konkreetsed ega andnud mingeid võimalusi toidukäitlejal ise mõelda, kuidas saavutada toidujärelevalve peamine eesmärk - tagada tarbijale ohutu, kvaliteetne ja tervislik toit.

Suur konkurents toidusektoris

Toiduseaduse võttis Riigikogu vastu 1999. aasta 25. veebruaril. Seega ei ole tõene väita, nagu oleks tegemist uue seadusega. Kerge matemaatika näitab, et toiduseadus on olnud jõus juba neli aastat. Ilmselt peitub sügavam probleem selles, et eelkõige maapoodide, koolisööklate jt omanikud ei ole pööranud piisavalt tähelepanu kehtivale seadusandlusele. Nüüd, kus kogu toidusektorile on hakanud üha rohkem mõjuma majanduslik konkurents, saab sobivalt süüdistada euronõudeid.
Oma osa on siin muidugi järelevalvetegevuse intensiivistumisel - toiduseadusest tulenevalt lõppes ju viimane üleminekuperiood 2003. a 1. jaanuaril. Selleks kuupäevaks pidid olema tunnustatud kõik toidukäitlejad.
Kahjuks on teema käsitlejad unustanud, et tunnustamise puhul on tegemist valdavalt bürokraatliku protseduuriga, kus tuleb järelevalveametkonnale esitada teatud hulk dokumente. Nõuetele vastama peavad kauplused, sööklad ja teised sarnased asutused juba rohkem kui aasta.

Ettevõtluses vähe eriharidusega inimesi

Millest probleem tekkis? Oletada võib mitut põhjust. Üks on kindlasti see, et paljud inimesed, kes otsustavad ühe või teise valdkonnaga tegelda, ei tutvu põhjalikult seadusandlusega või puuduvad ettevõttes eriharidusega inimesed, kes saaksid nõuetest aru. Eelmise sajandi 1990. aastate alguses oli päris tavaline, et lihatööstust juhtis endine traktorist, maapoodi endine lüpsja jne. Ettevõtlikkus on alati kiiduväärt, aga tänane elu näitab, et tegevust on suutnud jätkata vaid need, kes palkasid spetsialistid või täiendasid iseenda teadmisi. See kehtib mitte ainult maaettevõtete kohta. Ka Tallinnas tekkis samal ajal lugematu hulk nn keldripoode, millest alles jäänud vaid asjalikumad.

Otsustab inimeste mõttemaailm

Teisalt on läbi aegade oluline inimtegur. Mõtlen siin inimeste võimet aru saada toidunõuete peamisest eesmärgist. Või teisiti sõnastades järelevalveobjektist. Mida siis peaksid inspektorid ehk järelevalveametnikud järele valvama ja mis vastavuse toidukäitlejad tagama?
Mängu võib tuua mõne järelevalvaja mitte kõige õigema mõttemaailma. Eeskirjade ja määruste eesmärgiks ei ole eeskirjad ja määrused. Eesmärk on ohutu ja tervislik toit, mitte käitlemisruumides tehtud euroremont.
Toiduseadusandluse peamisest põhimõttest puudulik arusaamine kutsubki avalikkuses esile kurioosseid arusaamisi euronõuetest. Näiteks üpris levinud on arusaam, nagu keelataks piimapukid, lehma käsitsilüps, kaevus piima jahutamine ja ühelehmapidamine üleüldse.
Midagi sellist euronõuetes kirjas ei ole. Öeldud on, mis temperatuurini ja kui pika aja jooksul piima jahutada ning kui suur võib olla piima bakterisisaldus. Kõik kehtib ainult sel juhul, kui piima soovitakse müüa. Oma kodus pere või naabri tarbimiseks euronõuded ei kehti.
Toidukaupluste, sh ka maapoodide ja väikepoodide arusaamise järgi keelavad euronõuded neil müüa värsket liha ja kala. Ka seda ei ole nõuetes kirjas. Kaupa tuleb vaid säilitada temperatuuril, mille on määranud kauba valmistaja.

Supermarketites suurem käive

Euronõudeid süüdistatakse eelistuse andmises suurtele supermarketitele, kuna nad saavad soetada endale rohkem jahutusseadmeid. Aga see eelistus ei ole antud euronõuetes, vaid tuleneb nende poodide suuremast käibest. Samas vajavad väike- ja maapoodide kliendid samuti ohutut ja kvaliteetset toitu. Ka nende klient eeldab, et kui ta ostab piima, siis on see piim, aga mitte hapupiim, kui vorsti, siis võib seda julgelt leivale panna, mitte igaks juhuks pannil pool tundi praadida.
Euronõuete käsitlemise kontekstis jääb mulje, nagu kardaks eestlane hirmsasti puhtust ja korda. Toidukaupluste ja sööklate hügieenieeskirjad just neid asju nõuavad. Pikalt on diskuteeritud kätepesu võimaluse, vesitualeti vajaduse ja jahutusseadmete üle kaupluses. Samas ei tõsteta probleemi, miks väikekaupluse müüja võtab külmletist vorsti kätega, millega ta on just raha lugenud. Jääb ainult loota, et pärast tualetis käimist ta ikkagi pesi käsi!
Samas oma perele kodus süüa pakkudes sama müüja vaevalt toitu potist kätega serveerib. Või mine tea! On arusaamise küsimus, kui hügieenieeskirjad (ehk euronõuded) nõuavad, et külmletis peab saama jälgida leti temperatuuri, on sinna küll paigutatud termomeeter, mis näitab pluss 22 kraadi, samas kui seal pakendatud vorstidele ja salatitele on märgitud säilimisaeg 24 tundi temperatuuril +2 kuni +6. Nõue on täidetud termomeetri ja jälgimise osas, aga kas salat süüa kõlbab, on unustatud.

Euroremondi tegemist keegi ei nõua

Palju räägitakse euroremondist, mida olevat vaja teha ja mis nõudvat miljonilisi summasid. Kui igasugust sanitaarremonti nimetada euroremondiks, võiks väitel isegi tõepõhi all olla. Aga euronõuded ei nõua euroremonti! Kirjas on, et põrandad, seinad, laed peavad olema kergesti pestavad ja vajadusel desinfitseeritavad. Kusjuures nende omaduste näitaja ei ole mitte ehitusmaterjalide kõrge hind, vaid eelkõige käitlemisruumide puhtus ja kord. Materjalide valik jätab omanikule üpris vabad käed.

Kuidas saada infot?

Mida siis teha? Kõige suurem puudus on eelkõige informatsiooni puudumine või selle kättesaamatus. Teadmised oma tegevusvaldkonda reguleerivatest õigusaktidest ja oskus neist aru saada on oluline, et olla järelevalveametnikule võrdväärne partner ning tagada enda võimekus vajadusel tõestada, et minu ettevõttes, olgu see siis tööstus, kauplus või toitlustuskoht, pakutav on ohutu ja kvaliteetne.
Olulised infoallikad on erialaliidud ja ühendused, kes tegelevad informatsiooni koondamise ja edastamisega oma liikmetele. Vähemalt peaks see olema nende ülesanne. Nad korraldavad teabepäevi ja kursusi, kus osalevad järelevalveametnikud.
Kaotajad on kahjuks need tegutsejad, kes ei kuulu ühtegi organisatsiooni. Siin tuleks julgelt oma järelevalveametnikult konsultatsiooni küsida, kuna toiduseaduse järgi on ametnikul mitte üksnes järelevalvekohustus, vaid kohustus anda ka nõu.
Sageli lahendab probleemi mõnest tegevusvaldkonnast loobumine. Näiteks loobutakse pakendamata kauba müügist või külmutatud toodetest. Väike lihatööstus loobub hakkliha valmistamisest ja toodab ainult vorsti jne. Kindlat üldist toimivat valemit on äärmiselt raske välja tuua. Tähtis on järelevalveametnike koolitamine, et saavutada võimalikult ühised seisukohad nõuete rakendamises.
Nn euronõuded ei ole kindlasti välja töötatud maaelu suretamiseks, väikepoodide ja koolisööklate sulgemiseks jne. Nende eesmärk on tagada igasugusele tarbijale, olenemata sellest, kust ta elab, kas maal või linnas, ohutu ja kvaliteetse toidu kättesaadavus.
Isegi meie üldise vaesuse taustal tundub natuke kohatu vabandus, et las meie lapsed lasteaias ja koolis söövad ükskõik mida ja ükskõik millistes tingimustes. Või vanadekodu elanikud - ükskõik, mida nad söövad, peaasi, et neil midagi süüa oleks.
Sanitaarremont oma koduses köögis, kus oma perele toitu valmistatakse, tundub ju üpris igapäevase asjana. Miks samaväärsete tingimuste ja töökorralduse nõudmine nendes kohtades, kus müüakse toitu sadadele ja isegi rohkemale hulgale inimestele, ristitakse euronõueteks? Kas ikka ainult vaesusest?


Väike- ja maapoodide kliendid vajavad samuti ohutut ja kvaliteetset toitu. Ka nende klient eeldab, et kui ta ostab piima, siis on see piim, aga mitte hapupiim, ja kui ta ostab vorsti, siis võib seda julgelt leivale panna, mitte igaks juhuks pannil pool tundi praadida.

Vaata veel
- 5. veebruari Kesknädal "Maksimarketid ehitati üles maarahva sandikopikatega", autor Milvi Daniel,
- 5. veebruari Postimees "Reekviem Esna poele", autorid Ene Mikk ja Milvi Daniel
- 10. märtsi Eesti Päevaleht "Maapoodide sulgemine suretab külalelu", autor Helen Eelrand

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)