Ärge süüdistage monumente!

Manivald Müüripeal,      05. juuli 2006


Poliitkäratsemise Tõnismäe pronksmehe ümber on tellinud globaalse rahavõimu esindajad, et juhtida rahva tähelepanu kõrvale tänastelt valupunktidelt ja suunata inimeste pahameel ajaloosündmuste vastu.

Pronkssõduri kõrvaldamist ihalejad arvan ühte kampa nende kaltsakproletariaadi-poisikestega, kes 1940ndatel purustasid Vabadussõja mälestusmärke. Sõdimine mälestusmärkidega ei tõsta sõjapidajate autoriteeti rahva silmis.

Meil on mitmeid kordi valusamaid küsimusi, mis ohustavad eesti rahvuse püsimajäämist, kuid nende lahendamise asemel leiutatakse pseudoprobleeme, mille abil inimesi lollitada.

Kas on ilus halvustada 9. maid 1945? Siis Euroopas lõppenud suur sõda oli nõudnud kümneid miljoneid hukkunuid, kes olid globaalse rahavõimu ohvrid. Meile on püütud 60 aastat selgeks teha, et Nürnbergis peeti kohut sõjasüüdlaste üle. Kohut peeti seal käsutäitjate üle! Tegelike süüdlaste üle pole veel seniajani kohut mõistetud. 61 aastat tagasi lõppenud sõjas olid väikerahvad peeneks vahetusrahaks suurte kurjategijate omavahelistes tehingutes. Ajalugu kipub korduma. Globaalse rahavõimu huvides alustas president Bush sõda Iraagis, nüüd on sihikul Iraan. Kelle huvides?

9. maid võib halvustada üksnes see, kes ei tunneta Leningradi blokaadis nälginute või poris mürsurahe all roomanute kannatusi. Kui sõjaohvrite mälestuseks viiakse ka Tõnismäele lilli, pole selle üle ilus irvitada ega ironiseerida.

Sõjas hukkunuil polnud alati võimalik valida hilisema ajaloo meelest õiget poolt. Tavainimene täitis riigivõimu käsku ja üldjuhul polnud tal erilist valikut.

Pärnus Riia maantee ääres oleval kalmistul, kus on Saksa sõdurite hauaread, näeme – neile anti elada aastat 20 ja veidi rohkem. Kellegi tahtel ja käsul pidi nende elutee lõppema idarindel.
Tinglikult nõustun: Tõnismäe pronksmeest võib käsitada punase okupatsiooni sümbolina. Samas küsiksin: mis erinevust on tavalise tööinimese jaoks Moskvast tulenenud punavõimul ja Brüsselist tuleval rahavõimul ning sellest põhjustatud okupatsioonil?

Viimase 15 aasta jooksul on Eestis propageeritud metsikut russofoobiat. Selline „propaganda" ei tule kasuks ühiskonnale, vaid teenib globaalse rahavõimu huve. Eriti naeruväärseks läheb olukord siis, kui „organid" hoiatavad Vene kapitali sissetungi eest. Tulgu meile kapital Läänest või Idast, mingit õnne see eesti rahvale ei too! Igasugune kapital tuleb siia selleks, et meid senisest rängemalt ekspluateerida.

Venemaa on meie geograafiline naaber. Kes oskab naabriga mõistlikult suhelda, see on võidumees. Võtkem eeskujuks soomlaste aastakümnete-pikkust praktikat!

Ma ei eita, et Nõukogude Liidus valitsenud totalitaarsüsteem tegi Eestis palju kurja. Samas ei tohi praegu Eestis elavaid venelasi süüdistada selles, mis leidis aset 50–55 aastat tagasi.

See, mis toimus tänavu 9. mail Tõnismäel, pidavat olema süljelärakas näkku igale õigele eestlasele. Kuidas seda mõista? Pidevalt korratakse, et meie mehed sõdisid Eesti iseseisvuse eest Sinimägedes ja Emajõel ning suur hulk neist on sinna maetud. Jah, nemad sõdisid ja hukkusid. Aga millega on hakkama saanud tänased nn isamaalased? Nemad on loovutanud meie majanduse väliskapitalile ilma ühegi püssipauguta. Kas meie tänane iseseisvus seisneb võimaluses saada eurotrahvi liitumiseelsete suhkruvarude eest? Hoopis sellised asjad on süljelärakas nende mälestusele, kelle hauad on Sinimägedes, Emajõe ääres või kuskil Venemaa avarustel.

Kinnisvara- ja reklaamimonopolide tegevus võib olla palju ohtlikum kui punavõimu kuritööd. Punavõimu 50 aastat elasime üle, kuid nüüd ei lähe enam vaja 50 aastat, et meie rahvust hävitada. Eestlaste nooremast põlvkonnast on tehtud pangaori ja mõttetu raiskaja, kes kahjuks eriti enam ei sigi. Samas käib kõva propaganda, et meie rahvas hakkaks üha nooremalt ja senisest rohkem viina jooma. Parajalt joomauimas inimest on kergem valitseda – selline ju ei tunneta, millist ülekohut rahavõim talle teeb.

Mis muutuks, kui selle seltskonna poolt kannustatud „tegijad" hävitaksid Tõnismäe pronksmehe? Need, kes tahavad austada sõjaohvreid, tulevad sinnasamasse kohta endistviisi. Kuidas saabki inimest nn vabal maal mingil ajal keelata tänaval kõndimast ja teistega sõna vahetamast? Ükskõik millisel viisil toimuks Pronkssõduri kõrvaldamine, võib see põhjustada inimohvreid. Need ohvrid jäävad nende hingele, kes oma põikpäisuses nõuavad ühe monumendi kõrvaldamist. Kultuurrahvad austavad surnuid ega sõdi nendega.

Kes natukegi tunneb ajalugu, peaks teadma, millega lõppesid jamad näiteks 1917. aastal Petrogradis ja pärast seda mujalgi. Niisugust saatust ei sooviks isegi kõige suuremale vaenlasele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)