Keda uskuda?

Peeter Pentla,      08. veebruar 2006


Simon Wiesenthali keskus on liigitanud riigid viide kategooriasse vastavalt nende valmisolekule natsikuritegusid uurida. Eesti kuulub keskuse viimases aastaaruandes D-kategooriasse ehk minimaalse koostöövalmidusega riikide hulka, Läti ja Leedu on pälvinud mõnevõrra parema hinnangu.

Seoses Eestiga on raportis kaks nime: 2002. aastal USAst Eestisse elama asunud Mihhail Gorshakov ja Venetsueelas elav Harry Männil. Kui esimesest pole Eestis midagi räägitud, siis Männili nimi on meedias rohkem kajastunud, seda eelkõige tema suhtes uurimise lõpetamisega.

27. jaanuaril olnud holokaustipäeval meenutati nii Auschwitzi surmalaagri vabastamist 61 aastat tagasi kui ka natside kuritegusid Eestis. Aastail 1942–1944 leidis Eestis surma arvatavalt 19.000 Leedust, Poolast, Saksamaalt ja mujalt Ida-Euroopast toodud inimest, kellest enamik olid juudid.

Mitmel pool Eestis rajasid natsid töölaagreid. Üks selline asutati 1942. aastal Jägalas ja seda juhatas eestlane Aleksander Laak. Samal aastal toodi Terezini getost Eestisse mitu esheloni vange. Tervemad valiti välja töölaagrisse, ligi 3000 viidi aga Kalevi-Liivale ja lasti seal maha. Jägala töölaager likvideeriti 1943. aastal, enamik vange hukati.

Kui nõukogude ajal peeti meil seda kurba paika pühaks, siis seekordsel holokaustipäeval polnud ei raadios, televisioonis ega suuremates lehtedes sõnagi Kalevi-Liival toimunud kohutavast kuriteost.

Siinjuures ei saa ma kuidagi jätta märkimata, et rahvaraamatukogude fondidest on praeguse Eesti Vabariigi ajal kõrvaldatud natside ja nende käsilaste kuritöid paljastavad dokumentaalväljaanded, sealhulgas ka raamatud Kalevi-Liival toimepandust. Miks neid raamatuid on hävitatud? Või püütakse selliste võtetega pead liiva alla peita nagu poleksi Eestis Saksa okupatsiooni ajal kuritegusid süütute inimeste kallal toime pandud?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)