Mida tunnevad Eesti vene noored?

SERGEI TEPLOV,      05. september 2007


Õppeaasta algus on õpetajatele, õpilastele ja lapsevanematele ootusterohke, eriti tänavu. On aasta 2007, ja venekeelsetes gümnaasiumides algab üleminek osalisele aineõppele eesti keeles. Kõik uus tekitab hirmu. Pedagoogidel on omad kahtlused: kas leidub piisavalt õpetajaid, millist õpetamismetoodikat kasutada, kuidas reageerivad lastevanemad.

Kool ja õpetaja vajavad ühiskonna ja riigi toetust, et üleminek muuta vähem valulikuks. Kahjuks alustab Haridus- ja Teadusministeerium õppeaastat mittepositiivse infoga – levivad teated vene õppekeelega koolide sulgemise kohta viie aasta jooksul.

Euroopas väärtustatakse intelligentsust. Me teame, et intelligentsus on üldine vaimne võimekus, mis hõlmab loogiliste järelduste tegemise võimet, planeerimisvõime, ülesannete lahendamise võime, abstraktse mõtlemise võimet, mõistetest ja keelest arusaamise võimet ja õppimisvõimet. Õpetajad küsivad: kas kool suudab kasvatada intelligentsust või on kooli uus eesmärk õpetada ainult eesti keelt?

Inimene tuleb ilmale nagu valge paberileht. Vanemad annavad talle nime, riik – kodakondsuse. Need kaks asja saab inimene sünniga kaasa. Edaspidi omandab ta tsivilisatsiooni kogemuse, õpib, töötab, teeb karjääri. Inimene kogub väärtusi ja rikkust ainult oma andekuse või tööga. Kuid mida teha ühiskonnas, kus inimese privileegid sõltuvad ainult rahvusest? Me kõik võime endalt küsida: kas rahvuslik kuuluvus annab boonuspunkte? Kas on tänapäeva Eesti ühiskonnas lubatud jagada inimesi rahvuse järgi? Vastata võib igaüks oma hinges.

Eesti ühiskonnas on levinud arvamus, et vene õppekeelega kooli ajalooõpetajad tõlgendavad Eesti ajalugu valesti. Kas on see õige? Kas peame otsima vaenlasi ja süüdlasi? Tihti võib kuulda, et Eesti venelased ei austa eestlasi sellepärast, et Venemaa on suur riik, aga Eesti on väike, ning venelased suhtuvad eestlastesse nagu „suur vend". Seda väidet tõendatakse sellega, et Venemaa võitles Rootsi vastu 18. sajandil ja Prantsusmaa vastu 19. sajandil ning ajaloolised on Poltaava ja Borodino lahing, aga Eesti ajaloo kõige suurem võit oli Võnnu lahingus. Kui selliste põhjendustega jätkata, on võimalik õigustada kõike. On vaja tunnistada, et riiklik õppekava, vähemalt ajalooõpetuse osas, ei vasta nõuetele. Ajalookursuse tähtis osa on ka sõjad ja lahingud, mitte vaid inimkonna tavad ja kultuur.

Kindlasti üks valupunkt Eesti ajaloos oli küüditamine. See oli nõukogude võimude kuritegevus. Ei saa süüdistada lihtsalt venelasi, sest venelased kannatasid samapalju, Eesti venelased veel rohkemgi.

Praegu praktiliselt keegi ei meenuta, et väga palju Eesti venelasi osales Rahvarinde ja Eesti Kodanike Komiteede tegevuses 1980.–1990. aastatel. Koos eestlastega seisid nad Balti ketis ja toetasid Eesti iseseisvuse taastamist.

Ajalooõpetajad teevad oma tööd südamega ja tulemuslikult. Pedagoogide eesmärk ongi kasvatada hea kodanik, kes armastab oma kodumaad, oma elupaika, kes tahab ja saab rakendada oma tarkust ühiskonna heaks.

Praktiliselt kõik noored on nihilistid, ning kui ükskord õpetaja eksib, siis tema autoriteet õpilaste silmis kohe langeb. Peame tunnistama, et on keeruline seista klassi ees ja vastata teravatele küsimustele, kui sa ise ei tea vastust; kui elu ise teooriaga kokku ei lähe; kui peres räägitakse ja kultiveeritakse ühtesid väärtusi, ühiskonnas ja koolis aga teisi.

Viimane uuring, mis tehti rahvastikuministri tellimisel ja mille teostasid Tartu Ülikooli sotsioloogid Marju Lauristini eestvedamisel, kujutab Eesti muulase mudelit järgmiselt: naturaliseeritud kodanik, kes valdab eesti keelt ning väärtustab eesti kultuuri ja ajalugu.

Uue õppeaasta algul tuleb õpetajatel endale vastata: kas nad peavad kasvatama noort põlvkond selles kontekstis või peame sellele mudelile lisama veel paljutki? Arvan, et sellest sõltub uue integratsioonipoliitika edukus. Juhul kui riik valib integratsiooni aluseks rahvusliku kuuluvuse, on juba praegu võimalik väita, et see lõhestab Eesti ühiskonda veel rohkem.

Noore Eesti venelase ees seisab väga teravalt identiteediküsimus: kes ma olen? Kas ühiskond, kus ma elan, on huvitatud minust? Kui noor inimene ei saa sellele küsimusele vastust, ootab Eestit noorte lahkumine välismaale. Noored on ambitsioonikad, võimekad, nad ei tunnista piire, kui leiavad, et jõuvad ise eesmärgini. Meie, täiskasvanud, peame näitama noortele teid ja võimalusi, kuidas realiseerida püstitatud head eesmärgid. Loodan, et uuel õppeaastal jätkub meil kõigil tarkust ja jõudu aru saada, et kõik me elame ühel maal, ning ainult koostegevuses ja üksteist austades saame arendada oma ühiskonda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (30)