„Estonia“ tõde ei selgu vist kunagi

Rootsis on teadjaid ehk rohkem. Kuid vaevalt et keegi neist lähiajal rääkima hakkaks. Võib-olla teeksid nad seda kunagi edaspidi kõrges vanuses, enne igavikuteele lahkumist? Suure valekoormaga ei taha inimene viimset teekonda ette võtta.

Betooniga katmise kavatsus ei anna rahu

Minul on enda jaoks vastus olemas – „Estonia“ huku saladust me päris täpselt teada ei saagi. Ega asjata keelatud rangelt ära kõikvõimalike uurimisekspeditsioonide saatmine merepõhjas lebava vraki juurde. Ega niisama, naljapärast võtnud Rootsi ja Eesti valitsus vastu ühise ja ennekuulmatu otsuse – „Estonia“ betooniga katta. Teist sellist surnukehasid ängistavat lahendust laevahukkude ajalugu ei tea.

Miks oli tarvis rahulikult Läänemere põhjas lamav vrakk tehiskivisse matta? Miks ei korraldatud mõnda uut, riiklikult kontrollitavat laskumist laevale, et tõde välja selgitada? Aga sellepärast, et tõde oleks kõvasti kahjustanud Eesti riigi mainet. Samal põhjusel pole me kuulnud tõde Ukraina kohal hukkunud Malaisia reisilennuki Boeing 777 kohta. Ja ka tänavu suvel kaotsi läinud esimene Malaisia lennuk on samuti teadmatusse haihtunud. Mida me sellest teame?

Laev ja inimesed

28. september 1994 ja sellele järgnenud päevad vapustasid meid kõiki. 20 aastat tagasi esitasime endale lõpmatu arv kordi küsimuse: kuidas sai selline õnnetus Eesti riigis juhtuda? Riigis, mis on silma paistnud eeskujuliku elukorralduse ja kõiksuguste tehnoeeskirjade piinliku järgimise poolest. Maal, kus on aastasadu merd sõidetud. Jäi ju „Estonia“ uppumine üheks eriti suure ohvrite arvuga rahuaegseks laevahukuks.

Kahjuks jõudsime aruteludes ikka järeldusele, et õnnetusele aitas kaasa uut ühiskonda haaranud krahmamise, ärastamise ja kiire kasusaamise laine. Laevahuku kohta avaldatud ametlike teadete kohaselt jäi tahtmatult mulje, et laev oli reisiks ette valmistatud halvasti ja et tehniline kontroll olnud pealiskaudne.

Vaieldi ka selle üle, kas „Estonia“ kui rannalähedasteks sõitudeks ette nähtud parvlaev üldse võis tormiga avamerele minna. Tänini on mõistatuseks, kuidas võis torm sellise laeva 20 minutiga merepõhja viia. Neile, kel sügavam huvi, soovitan lugeda USA autori Drew Wilsoni raamatut „Auk“, mille andis välja Nõmme Raadio toimetus.

Ühtlasi minu kaastunne kõigile, kel hukkus „Estonial“ lähedasi – elu näitab, et nad ei unusta märga hauda jäänuid ja neil on alati valus, kui see kurb teema ikka ja jälle jutuks tuleb. Nagu merelaine…

HEIMAR LENK

heimar.lenk@riigikogu.ee

Jaga |