Ajakirjanduspomode ringkaitse

TOOMAS ALATALU,      04. detsember 2002


Kirjutades "Väga avaliku kirja" Pressinõukogule (Kesknädal, 13.oktoober) ma muidugi ei eeldanudki, et saan sisulise vastuse. Kui juba fakt, et Postimees ja Eesti Päevaleht jätsid avaldamata kõik toimetusele laekunud kirjutised, milles mainiti internats Jevgeni Kogani kandideerimist Isamaaliidu ja kolmikliidu liitlasena pole "konkreetne kaebus" (Pressinõukogu terminoloogia), siis veel vähem on lootust "konkreetse kaebuse" staatusele BNSi kaudu välismaal 29. septembril levikusse läinud sõnumil, et Liisa Pakosta moonutas teadlikult poliitilist olukorda Eestis rahvusvahelisel konverentsil. Nagu teada, andis T. H. Ilves levitatud sõnumile kommentaari kinnimakstud propagandale omases stiilis "ma ise ei olnud kohal, aga küllap on Liisal õigus, kuna…". Kui kodus reaalselt ajalehetoimetustes olemas olevad dokumendid ei maksa Pressinõukogule midagi, siis veel lihtsam on lugu välismaal öelduga - keegi ei hakka ju selle pärast Prahasse sõitma, sest iga hetk on võimalik öelda, et räägiti hoopis millestki muust, kui on kirjas, et tegemist on tõlkeveaga jne.
Pressinõukogu vastas seegi kord oma tegevsekretäri Maige Pröömi vahendusel ja sellest ei loe isegi seda välja, kas minu kirja arutati või mitte. Vastus on lakooniline: "Pressinõukogu ei saa sundida ega ka keelata kedagi midagi avaldamast selles mõttes, millele Teie oma kirjas viitasite. Otsused teevad ajalehtede toimetused ise. "Niisiis saan teada, et on olemas kaks eri mõtlemist, millest üks on ajalehetoimetuste oma. Meie põhiseaduse §44 ütleb küll, et "igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni", ent tuleb välja, et kui Eesti tipp-poliitikat moonutav sõnum läheb Prahast 29. septembril teele kogu maailma ja jõuab kõikjale, ent mitte Eestisse, sest siin võtab rahvalt tema põhiseadusliku õiguse grupp kohalikke seltsimehi, kes otsustab "omadele" mittekasuliku sõnumi jätta ajalehtedes avaldada. Nii nagu täpselt sama seltskond otsustas varem maha vaikida Isamaa liitlase Kogani ja on maha vaikitud teisigi. Sisuliselt on tegu poliitilise tsensuuriga, mis sest, et ebaharilikus vormis.
Tänaseks on teine "vaikiv ajastu" Eesti ajakirjanduses (1999-2001) küll mõnevõrra pehmenenud, ent mõlema Eesti ajalehed jätkavad eemaldumist teineteisest ja esimeses Eestis mitteavaldamisele kuuluvate autorite nimekiri on endiselt pikk. Pressinõukogu, nagu mõni teinegi instants ootab pääsemist selgest seisukohavõtust eelseisvatelt valimistelt. Õnneks pole märke, et see annaks lootust vabariigi isehakanud tsensuurimeistritele. Sestap lugegem senine kirjavahetus algpositsioonide väljaselgitamiseks ja jätkakem samal teemal tuleval aastal. Miks mitte ka välismaa ajakirjanduseksperte kaasates - haritud ja oma lugemuse poolest kuulsal eesti rahva on moraalne õigus saada mitmekülgset ja asjatundlikku informatsiooni.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)