Keskerakond hoiab Eestis demokraatiat juba 25. aastat

Demokraatiaga on meil keerulised lood. Keskerakonda võib rahvas kõige enam armastada ja valida, sest selles parteis nähakse lahendust paljudele Eesti probleemidele, kuid valimisõhtul miskipärast vupsab arvutist ootamatult suurel hulgal vastupidises suunas meelestatud e-hääli, ning Keskpartei populaarsus kahaneb märgatavalt – tõsi, vaid üheks õhtuks! Valimiste eel ja järel on partei reiting alati laes, kuid Eesti keskerakondlik lootus on ikkagi opositsiooni naelutatud.

Keskerakond valitsuses – see olekski demokraatia

Väljakujunenud loogikat lahti mõtestades jõuame ühe suurema probleemini – meie sumbunud ja stagneerunud valitsussüsteem on võõrandunud rahvast ja keeranud ühiskonna arvamusele selja. Meid valitseb poliitkogum, mis ei lahenda mingeid Eesti probleeme. Näib, nagu neid keegi eriti ei toeta, kuid ometi nad on seal ja blokeerivad riigi edasist arengut. Ise nad ei tee ja asju ei lahenda, kuid ei lähe ka minema ega lase teistel teha.

Kui see demokraatlik mehhanism, mis on täna juurdunud Keskerakonnas ning mille demokraatlikkuses said kõik poliitikahuvilised parteikongressi jälgides veenduda –, kui see laieneks kogu Eestile, saaksid valitsusvolitused need inimesed, keda rahvas tegelikult toetab.  Peavoolumeedia võis Keskerakonda kongressi eel mustata nagu jaksas, erakonna esimehe kandidaatide vahel võis olla pingeid missuguseid, kuid kellelegi ei tehtud takistusi kandideerimisel, kogu valimis- ja hääletusprotsess oli läbipaistev ja kõigile osapooltele kontrollitav, ning võitis see, keda reaalselt toetati.  Milline veel peaks olema demokraatia, kui mitte selline?

Seega ei olegi Eesti demokraatia päästmiseks, õigemini – taaskehtestamiseks, muud vaja, kui laiendada Keskerakonna hea demokraatia standard kogu riigile. Kui meie riigis toimuksid valimised sama ausate põhimõtete alusel kui Keskerakonna kongressil, siis ei elaks me enam sundvalitsuse all ja sumbuvas elukorralduses. Ehk, sõnastades sellesama mõtte teisiti – kui Keskerakond saab valitsusse, siis saab kogu Eesti endale lõpuks ka demokraatia.

Keskerakond kui Eesti demokraatia alustala

Tuleb mõista ja rõhutada, et Keskerakond peidab endas üüratult suuri demokraatiaväärtusi, ning kui sel parteil on saatuse poolt määratud meie ühiskond demokraatiakriisist päästa, siis võib Keskerakonda nimetada lausa Eesti demokraatia hälliks. On raske sõnadesse panna seda, kuivõrd määrav on Keskerakonna tervis ja hea käekäik Eesti riigi tulevikule.

Mis võiks aga Keskerakonda ohustada ja partei tervist negatiivselt mõjutada? Loomulikult on poliitkonkurendid teinud ja teevad kõik selleks, et populaarset ja tulemuslikku erakonda tasalülitada. Seda on nähtud aastaid. Kuid Keskerakond on täna tugevam kui kunagi varem. Väline rünnak ei toimi, seda on mõistnud ka ründajad ise.

Teine variant on rünnata Keskerakonda seestpoolt, korraldada intriige ja vastandumisi, ajada inimesi tülli ja korraldada kaklusi – lõhkuda organisatsiooni selle liikmete endi kätega. Initsiatiiv ja ka reaalne algtõuge selleks tuleb tavaliselt ikka väljastpoolt, teistest parteidest.  Seda tehakse kavalalt ja läbimõeldult, nii et keskerakondlased ei pruugi aru saadagi, milles asi üldse on. Ei öelda, et „kakelge nüüd, lõhenege, lammutage erakonda, ning lõpuks käige põhja!”. Öeldakse teatud inimestele: „Teie võiksite olla uued juhid, sest olete andekad ja parimad poliitikud, senine juhtkond on loll ja tagurlik – võtke erakond enda headesse kätesse ja päästke see!“

Kergeusklikud usuvadki, mida neile räägitakse, ja asuvad võitlusesse, mõistmata täpsemalt, kelle vastu või mille eest.

Siit ühest kohast jooksebki piir sisedemokraatia ja otseselt lammutava võitluse vahel. Piiri on tähtis tunnetada, sest vastasel juhul saavad väliskonkurendid organisatsiooni sisemisi demokraatlikke protsesse pöörata ning negatiivsete arengute tulemusena viia erakond nõrgenenud ja marginaliseerunud seisu, kuni likvideerimiseni välja (Koonderakond, Rahvaliit). Kui Keskpartei kaoks, kaotaks sellest erakond muidugi ise, aga veel rohkem kogu poliitmaastik. Hävineks lootus, et Eesti saab ühel hetkel sisulise demokraatia tagasi.

Autokraatlikus ja puuduva demokraatiaga erakonnas ei saagi juhtuda sisesõda, mis lammutaks erakonna. Seega teisi parteisid sama „nõrkus” ei ohusta. Kuid kui demokraatlikus erakonnas tüliseeme mulda visatakse ja seda pidevalt toidetakse, võib see korvamatut kahju teha.

Kongress möödas, kodurahu tagasi

Keskerakonna kongressil võideldi tuliselt ja anti vastastele pihta, kuidas osati. Nüüd on kongress möödas ja kogu Eestile eeskujuks olev erakond on sisedemokraatlikult oma valimisotsused teinud. Kodurahu aeg on tagasi. Peale võitlust ei ole tarvidust ega põhjust rusikatega vehelda. Demokraatia mõte on see, et võidab enim toetust saanud kandidaat. Demokraatia mõte ei ole see, et kaotanud kandidaadid (keda on alati ja kõigil valimistel) käivad „rusikas taskus” ja mõtlevad kogu aeg, kuidas „ärapanemist” jätkata.

Kui kodurahu asemel edasi sahmida ja „võidelda”, jääb ebaselgeks, kuhu jõuda tahetakse. Kas tahame nõrgendada seda potentsiaali ja väärtust, mis Keskerakonnas paikneb, ja tahame Eestilt võtta väljavaate sisulisele demokraatiale? Me kõik peame mõistma ilmselget poliitilist jõudu ja üleriigilist lootust, mida Keskerakond kätkeb, mida meie valijad ootavad ja mida riik tegelikult vajab. Erakond ei tohi ise oma väärtust lõhkuda ja seeläbi inimesi keskerakondlikust poliitalternatiivist ilma jätta.

Keskpoliitikud ei tohi omavahel tülli minna. See on reaalne oht, mis realiseerumisel toob fataalseid tagajärgi. Lootusetu tüllipööramine algab sageli väikestest asjadest: üks kritiseerib teist, teine vastab samaga, kolmas asub üht tülitsejat toetama, ja nii see lähebki edasi. Pärast on emotsioonid taevani ja kuumade meelte sunnil öeldakse välja sõnu, mida on raske tagasi võtta või siluda. Tekivad püsivad mõrad, mis ajas ainult süvenevad ja lagunemiseni viivad.

Olles Keskerakonna sees sisulise demokraatiaga harjunud, ei oska me võib-olla piisavalt meid ümbritsevaid väärtusi hinnata ega ka hoida. Nii nagu metsas olles ei näe metsa kui tervikut, vaid üksikuid puid. Aru saame nende väärtuste olemusest alles siis, kui need ühel päeval kadunud on – nagu elektrit oskad hinnata eelkõige siis, kui ta mingil põhjusel ära läheb.

Keskerakonda kui unikaalset poliitväärtust tuleb kõigest jõust hoida. See on ühine väärtus, mitte mõne eneseimetleja eralõbu. Koos oleme tugevad ja koos suudame poliitika inimkeskseks muuta. Ärgem allugem välisele kadedusele ja võitlusele, kus meie vastased tahavad oi-oi! kuidas näha meie hävingut. Jääme iseendaks ja seisame koos üksteist toetades Keskerakonna tuleviku eest!

Küll saabub ka see aeg, kus Keskerakond moodustab valitsuse ja asub teostama inimsõbralikku riigijuhtimist. Keskerakonna tõusu ei saa lõputult takistada peavoolumeedia vastutegevus ega paremerakondade sekkumine keskpartei siseellu. Oleme sellest kõigest üle olnud varsti juba 25 aastat, saanud tugevaks ja kõrge reitinguga parteiks. Keskerakond ei kuluta energiat vastaste laimukampaaniatele. Jah, ka meil juhtub apse ja tagasilöökegi, kuid me ei muutu teiste taolisteks valetajateks ega võimustagnantideks.

Keskerakond suudab oma ideaalid viia rahvani, tuua talle parema elu ning teha demokraatliku ühiskonnakorralduse kättesaadavaks kogu Eestile. Keegi Keskerakonna üle 14 tuhandest liikmest ei saa võita kaaslaste kulul ja erakonna lammutamise arvel, vastupidi – võita saame vaid ühisest tugevusest ja ühistest edusammudest. Selleks jõudu kõigile!

Kohtumiseni 30. jaanuaril Keskerakonna juubeliaasta avapeol Tallinnas Salme Kultuurikeskuses!

[esiletõsted]

Raske on sõnadesse panna seda, kuivõrd määrav on Keskerakonna tervis ja hea käekäik Eesti riigi tulevikule.

Kui Keskpartei kaoks, kaotaks sellest erakond muidugi ise, aga veel rohkem kogu poliitmaastik. Hävineks lootus, et Eesti ühel hetkel saab sisulise demokraatia tagasi.

[fotoallkiri]

HÄÄLETATUD! Keskerakond suudab oma ideaalid viia rahvani, tuua talle parema elu ning teha demokraatliku ühiskonnakorralduse kättesaadavaks kogu Eestile. Ka opositsioonis seisab Keskerakond tugevalt terve Eesti, mitte ühe erakonna eest. See, et Keskerakonda pole lastud valitsusse – ka siis mitte, kui ta on valimised võitnud – ei ole niivõrd Keskerakonna, kuivõrd nende institutsioonide probleem, kes selle on korraldanud (näiteks presidendid Meri ja Ilves). On ju suurim Eesti poliitika probleem hoopis see, et üks erakond – reformistid – valitseb juba varsti 20 aastat järjest. Ja see kindlasti ei ole demokraatia.

TOOMAS PAUR,

Võru linnavolikogu esimees, Keskerakonna Lõuna-Eesti koordinaator

Jaga |