Eesti – 90 aastat või 40 aastat? (2. osa)

Uhked hetked

Ennast iseseisvaks kuulutada oli loomulikult risk. See oli suurriikide võimuvõitluse pilu, millesse pistsime oma vabaduse pirru – põleva pirru, mille läitis meie unistustes eesti rahvusmeelsuse nurgakivi, rahvuseepos “Kalevipoeg”:

Aga ükskord algab aega,

Kus kõik piirud kahel otsal

Lausa lähvad lõkendama...

Kui Laulva Revolutsiooni käigus kõlas Heinz Valgult: “Ükskord me võidame niikuinii!”, sai see lendlauseks just tänu tõsiasjale, et äratas meie alateadvuses noodsamad Kreutzwaldi meelekinnitusvärsid: “Aga ükskord algab aega...”

Ning meie riskiaja lauliku Tõnis Mägi eestlasi vabaduse poole julgustanud laulud „Palve“ ja „Koit“ said laulukaare all ühise palvena Kõigevägevama poole justkui meie usu kinnitajaks – et saame veel kord võimaluse oma maal olla peremehed. Niisuguste hetkede üle tasub täna uhke olla.

Mure iga päev

Kuid meil on täna põhjust ka muretseda. Olgu meil iga päev põhjust muretseda, kas oleme ikka oma riiki vääriliselt, väärikana pidanud, kas oleme oma pärandi head peremehed. Või kuulume nende hulka, kel peaks oma rahva ees häbi olema. Häbi inimeste ees, kes meie riigi rajasid ja selle meile kesta andsid. Ja häbi inimeste ees, kes elavad meie riigis meie kõrval.

Taas üks mälestus Eesti taasiseseisvumise ajast, seekord Enn Põldroosilt: “Tuhandene rahvamass käitus ühtse mõistusepärase organismina. Tõmbuti kahte lehte ja vabastati kitsas väljapääsutee. Kangialusest hakkas salguti väljuma hirmunud venelasi. Mitte ükski kivi ei lennanud nende pihta. Tolle aja unikaalne fenomen oli mingi kollektiivne mõistus ja tahe, mis sundis muidu anarhilist rahvamassi toimima aktiivselt, kuid alati ratsionaalselt ja läbimõeldult. Kujutlus massist kui purustavast jõust kaotas hetkeks tähenduse. See avaldus nii öölaulupidudel kui Balti ketis... See oli Eesti revolutsiooni kordumatu eripära.”

Te mõistate, millest ma räägin. Too suursugune veretu aristokraatsus, millega eesti rahvas oma suveräänsuse tagasi võttis, on muundunud millekski palju väiklasemaks suhtumises meie oma riigi rahvasse. Ma oleksin ise peaaegu öelnud: “Rahvastikku.”

See ongi probleem. Kuni meie keeles on stilistiline, ei, mitte tähenduslik, vaid just stilistiline vahe sõnadel “eesti rahvas” ja “Eesti rahvastik” – seni püsib püsti see probleem.

Tunnistagem, et möödunud aasta aprilliöö sündmused Tallinnas tuleks tõlkida poliitikakeelest inimkeelde. Ning inimkeeli nad ütleksid meile: “Te olete teinud vigu.” Ning ütleksid ka: “Te ei oska teha vigade parandust.”

Me oleme Eesti taastanud järjepideva rahvusriigina. Meil ei olnudki teist juriidilist võimalust tänasesse ajalukku astuda. Aga ajaloo rada, mille me jätkata võtsime, oli tulnud juba üle 1934. aasta risttee, oli rullunud üle vabadussõdalaste liikumisest, oli võtnud deklaratiivselt rahvuskapitalistliku ilme. Taasiseseisvudes taastasime rahvuskapitalismi. Ega meil muud üle jäänud!

Aeg voolab ühes suunas

Täna, kus Eesti on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, erineb meie vabariik vägagi sellest, mille me 16 ja pool aastat tagasi taastasime. On välja käidud koguni idee, et meie praegune riiklik staatus on vastuolus meie tollase põhiseadusega. Et meil on kaks ausat valikut: kas muuta tagasi oma riik või muuta põhiseadust.

Riiki, mis on reaalsus, tagasi muuta ei saa, aeg voolab ainult ühes suunas. Põhiseadust saab aga täiendada küll. Seda on tehtud maailma võimsaimas riigis Ameerika Ühendriikides, seda võib teha ka väikeses Eesti Vabariigis. On asju, mida me ei muuda. Hümnist oli juba juttu, see on meie iseteadvuse, meie iseseisvuse emotsionaalne ekvivalent.

Aga armsad inimesed, armsad kaasmaalased, armsad kodanikud – kas keegi söandaks väita, et Eesti rahvas teab oma põhiseaduse sõnu paremini kui oma hümni sõnu? Hümni sõnad peavad jääma, põhiseaduse sõnastust tuleb vajaduse korral täpsustada.

Oleme teinud poliitilisi vigu

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on olnud vigane erastamispoliitika, mis on tekitanud kaks Eestit: Esimese Eesti ja Teise Eesti. Mitte ükski poliitiline jõud ei oska ega suuda siin praegu teha vigade parandust.

Ja taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on olnud vigane rahvuspoliitika, mis algas juba sellest, et need mitte-eestlased, kes vaprate talgulistena aitasid Eesti riiki taastada, tõrjuti kui kontvõõrad kõrvale, kui pärast tehtud tööd sööma istuti. See tänamatus jättis inimeste hinge kibeda jälje.

Me räägime integratsioonist, meil on selle kohta isegi juba kaks programmi. Kui küsida, kumb on parem, siis saab vastus olla vaid üks: mõlemad on halvemad.

Esimese kohaselt pidi kõikidele mitte-eestlastele õpetatama eesti keelt, kuni nad muutuvad eestimeelseks. Seda seisukohta pooldab täna veel suur hulk haritlasi, enamasti keeleinimesi, kelle eestkõneleja, Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop oskab põhjenduseks tsiteerida vaid Uku Masingu aforismi: “Kelle keel, selle meel.” Me loodame niisiis, et mida täielikumalt mitte-eestlane valdab eesti keelt, seda eestimeelsem ta on. Viga! Kõige paremini valdavad võõrkeeli ju spioonid, õõnestajad, vastutöötajad! Aeg on ärgata tollest rahvusromantilisest hõllandusest.

Teine integratsiooniprogramm on “vastastikune”. See ütleb, et mitte-eestlased peaksid muutuma eestlasteks, aga ka eestlased peaksid muutuma rohkem mitte-eestlasteks. Niisugust rumalust ei ole sobiv Eesti Vabariigi 90. aastapäeva pidukõnes pikemalt arutadagi. See vigade parandus on selgelt äpardunud ja selle rahastamine tuleks päevapealt katkestada.

Hansalinn sallib mitmekeelsust

Siiski saab midagi ette võtta. Algatajaks on siin Tallinna Ülikool, kes esimesena on meie suurima rahvusvähemuse keelele möönnud õppekeele staatuse. Eesti keel on ja jääb riigikeeleks. Aga Eesti riigis saagu ametlikult õppida kolmes keeles: eesti keeles, vene keeles ja inglise keeles. Arvan, et meie keeleseaduses tuleks sätestada ametliku õppekeele staatus. Õppekeel on keel, milles saame oma rahvuslikku identsust, eestluse vaimu kõige tulemuslikumalt maailma viia, levitada, tutvustada. Ma ei imesta sugugi, et selle tõe on ära tundnud Eesti suurima hansalinna Tallinna ülikool. Hansalinn on alati sallinud mitmekeelsust. Miks ta ei peaks seda tegema nüüd, kus me oleme Euroopa Liidu liige?

Me tohime olla suuremeelsed – ärgem jätkem seda võimalust kasutamata! Alaku meie suuremeelsus sellest, et suure algustähega Eesti seisab meie mõtetes eespool väikese algustähega eesti'st!

Rohkem suuremeelsust, eestlased!

Me tohime olla suuremeelsed mitte ainult rahvusvahelises, vaid ka omavahelises suhtluses. Kas teile ei tundu, et meie riigi edasikestmise võti ongi selles, kui palju, mil määral me suudame endas leida suuremeelsust?

Eesti taasiseseisvumise lugu algas ju võimsa rahvaliikumisega, mida innustas just suuremeelsus. Inimesed tulid vabatahtlikult Rahvusraamatukogu kaablikraavi kaevama, eraisikud ja organisatsioonid tegid enneolematuid annetusi, panid välja rahvuse auhindu, tunnustasid üksteist vastastikuse kadeduseta. See suuremeelsus sõnastati kujundlikult valmisolekuna vabaduse nimel kartulikoori süüa.

Kuid juba terendas meie südametunnistuse säravas peeglis mõra, mis jooksis läbi rahva ja rahvuse vahelt. Meie riigi esimene aastakümme möödus poliitilise köieveo pinges kahe poole vahel: ühes otsas selgus olevat Eesti Keskerakond, teises otsas õige mitmed teised. Küllap tolles pinges langetati ka hetkepoliitilisi otsuseid, mis tehti rohkem vastaspoole kahjustamise kui Eesti Vabariigi hüvangu nimel. Küllap jäid vastastikuse pealepassimise tõttu ka mingid saatuslikud vead tegemata.

Pidupäeval, meie riigi 90. sünnipäeval deklareerigem: iga poliitiline jõud, mis töötab Eesti ühtsuse nimel, väärib rahva toetust! Ning üldrahvalikku hukkamõistu väärib iga poliitiline jõud, mis Eesti ühtsust ohustab. Olgu siis rumalusest, edevusest või vaenust.

Kolm viimati nimetatut (rumalus, edevus ja vaen) on meie kõige salakavalamad vaenlased, meie suuremeelsuse surmajad, meie riikluse ja rahvusluse vähkkasvajad.

Eestlus = haridus

XIX sajandi ärkamisajal sündis eestluse idee kui haridusprogramm. See algas Friedrich Robert Faehlmannist, kes oma muistenditega hakkas külvama kujutlust eestlastest kui vanast ja targast rahvast. See jätkus Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga, kes “Eesti rahva ennemuistsete juttude” ja “Kalevipojaga” näitas, kui võimas on meie rahvuslik mälu ja kollektiivne loomejõud. See jätkus Johann Voldemar Jannseniga, kes siinsamas Pärnu mail rajas eesti rahvale eneseväljendust võimaldava, tänapäeva mõistes üleriikliku ajakirjanduse. See jätkus Lydia Emilie Florentine Jannseniga, meie Lydia Koidulaga, kes õpetas eesti rahva teatrit tegema ja teatrist õppima. See jätkus Carl Robert Jakobsoniga, kes õpetas eestlastele edumeelset põllumajandust ja tutvustas oma lugemikes eesti lastele maailma. Eestlus on tervenisti üks haridusprogramm. Meid on vähe, aga saagem targaks, ütles XIX sajandil Jakob Hurt. Jäägem eestlasteks, aga saagem eurooplasteks, ütles XX sajandi algul Gustav Suits.

Mida ütleme täna? Aitäh, õpetajad, et te ei streikinud? Kahju küll, aga majanduslikel põhjustel peame maakoolid kinni panema? Linnakoolid liitma? Ülikoolide teket takistama? Et meie riigil ei ole rikkust kutseharidust oma kanda võtta? Et me pole siiani suutnud vastu võtta riiklikke õppeprogramme?

Jätkem jutt! Kui oleme üht meelt, et me ei ehita lollidemaad, vaid tarka Eestit, tuleb esmajoones ette võtta üleriigiline hariduse eelisarenduse programm.

Mis seda takistab? Kõige ilmsemalt edevus. Poliitikas on paraku väga harva paista sedasama suuremeelsust, millest siin juba juttu oli, sedasama ennastsalgavust. Ja rahvas tajub seda! Rahvas ei näe enam presidendi aastapäevavastuvõtuski mitte oma riigi väärikuse demonstratsiooni, vaid pingviinide paraadi, edevuse laata.

Edevus on eneseteadvuse vorm. Aga kui see muutub eneseimetluse vormiks, kui see muutub teiste kulul enesekehtestuse vormiks, on see liiast.

Edevus külvab vaenu

Tahaksin, et poliitikas muutuks üha selgemaks normiks edevuse vastand – suuremeelne ennastsalgavus. Et valimistel, olgu kohalikel, Riigikogu või presidendi valimistel võiks rahvas öelda: hääletame just tema poolt, sest temas on suuremeelsust rohkem kui edevust!

Suuremeelne inimene on tõeliselt vaba. Edev tunneb end pidevalt ohustatuna; kardab, et keegi tungib tema mängumaale; et keegi ohustab ta enesetunnet, eneseimetlust. Edevus külvab vaenu. Seda oleme näinud, seda võime tänagi näha. Aga üht riiki ei saa rajada vaenule.

Eesti Vabariigi 90. aastapäeva juhtlause on “Ühiselt ehitatud riik”. Mis ehitist saaksime rajada, kui vastastikune vaen meil üksteist mõistmast takistab ning ühe ülesehitaja päevatöö järgmise öö varjus maha kistakse? Ärgu olgu eestlus kiivalt üksteisele otsa vaatamine, eestlus olgu üheskoos ühes suunas vaatamine!

Viljakas Pärnu

Ma ei tea miks, kuid Pärnu pinnas on alati olnud viljakas rahvuslike tunnete ja meelsuse tekkimisel ning selle meelsuse levimisel ka kaugemale. Aiman, et siinsete inimeste aastasadade jooksul kogutud geenid, kasvatus ja julgus on üheks suunajaks. Kuid täna vajame (enam kui ehk kunagi varem ajaloos) sellesama rahvusliku uhkuse ja enesemääramise vormumist tänase ja homse Pärnu arengu tööriistaks.

Meil on ajalugu, meil on meri, meil on põnev arhitektuur, palju rohelust ja tuhat väiksemat põhjust, mille nimel edasi pingutada. Aga seda saame edukalt teha vaid siis, kui mõistame, milleks seda kõike vajame.

Peame suutma oma uhkuse ja väärikuse moderniseerida. Peame aru saama, et meie linna peamiseks väärtuseks on inimesed, mitte ideed.

Ja selleks, et inimestel oleks hea elada, on veel palju vaja ära teha. Jah, Pärnu on suvepealinn. Jah, Pärnu on Eesti sünnipealinn.

Aga kas ta võiks ka olla turvalisim linn? Kas ta võiks ka olla rõõmsaim linn? Kas ta võiks ka olla üks targemaid linnu? Need on vaid osa olulistest küsimustest, millele polegi niisama lihtne vastata. Sest iga „jah“-vastus seab automaatselt üles valikud. Sest igas suunas pole võimalik areneda. Just sellepärast on täna ülioluline, et rahvas ja linnavõim peaksid dialoogi ning leiaksid parimad lahendused. Parim pole demokraatia tingimustes kunagi aga kõigile meeldiv variant, vaid see variant, mis kompromissina kõige vähema hulga huve riivab. Just siin tuleks meie endi huvides näidata üles suuremat sisulist valmisolekut dispuutideks ning vähem püüda teisi maha tampida loosungitega.

Iseseisev Eesti, mille sünnilinnas meil on au elada ja töötada, väärib väärikat ja tarka arengut. Kindlasti mitte stagneerumist ja kunagi kätte võidetu talletamist muutumatul kujul. Meil tuleb meeles pidada, et inimesed ei ela majade, puude ja ideede pärast, vaid ideed, majad ja puud peavad aitama meil väärikalt elada.

Pöörakem pilk tulevikku! Sealt vaatavad meile vastu tulevaste eestlaste, tulevaste Eesti kodanike silmad. Neis silmades on meie rahvuslik ja riiklik südametunnistus. Kui me neid silmi ei näe, kui me suudame näha ainult omaenda silmi peeglis, siis me seda riiki ehitama ei kõlba.

Tulevik vaatab meid. Meid vaatab täna Eesti riigi tulevik. Ärgem siis pilku selle ees maha löögem.

Jaga |