Jaan Tõnisson Postimehest vallandatud

Tavapäraselt on ajakirjanikud need, kes koguvad ja edastavad uudiseid, paljastavad pahasid ja oma sõltumatuse märgiks ülistavad ülemusi. Kui kasutada aru kaheharulisuse uurija Arvo Sirendi dihhotoomiaid, siis vahel huvitavalt, aga enamasti igavalt, vahel olulisest, aga enamasti ebaolulisest, vahel skandaalidest, siis jälle skandaalide puudumisest, vahel rahvuslusest, siis rohkem internatsionalismist, mida kahekümne esimesel sajandil esitatakse globalismina.

Käesolevas meediauuringus toimitakse vastupidiselt tavapärasele - lugeja kirjutab ajakirjanikest ja ajakirjandusest. Ja ei pressi peale newspaper terminist ja kontseptsioonist tulenevat uudist, vaid näeb ajalehe missiooni aja ja tema rüpes toimuvate muutuste valgustamises läbi sajandite. Meediauuringule tõukas autorit Heinrich Marga ja Enn Sarve hiljuti avaldatud kirjavahetus, kus rõhutati ajaloosündmuses vahetu osaleja info väärtust - see on asendamatu. Ehk on siis asendamatud nüüd ja edaspidi ka minu eredamad mälestused ja tänased kogemused Postimehest?

Alates 1960. aastate algusest olin praeguse Postimehe eelkäija, ajalehe Edasi toimetuse sagedane külaline tosina aasta jooksul. Üliõpilaspõlves laieneb sõprade ring ju lausa hirmuäratavalt ning minu õnn oli tuttavaks saada ja jääda Edasi kultuuriosakonna juhataja August Luuriga. Tema istus toimetuse akna all vastakuti Leo Metsariga. See positsioon lubas pidevat ja head ülevaadet suurest sammastega majast teisel pool tänavat - kes ülikooli peauksest sisse-välja käisid ja kas nad läksid kohe ülikooli kohvikusse või kadusid linna peale. Toimetus ise oli läbisõiduhooviks Tartu ja kogu Eesti loometegelastele, uks oli avatud hiliste õhtutundideni ja keegi ei küsinud, mis sul sinna asja.

Voldemar Kures oma mälestustes möönab, et saksa okupatsiooni aegses Postimehe toimetuses elas edasi riigimees Jaan Tõnissoni vaim, nii toimetuse vaimsuses kui ka ruumis. Meenutame, et just tema juhtimisel sai eelviimasel sajandivahetusel Postimehest eesti rahvusluse peamine häälekandja. Rahva hulgas oli Tõnisson nii populaarne, et inimesed tõusid Tartu rongi vagunis püsti, kui Tõnisson sisse astus. Nii rääkis minu isa, kes oli sündmuse tunnistajaks. Sel ajal oli vana veel tunnustuseks ja Tõnissoni hüüdnimeks oli Vana Jaan, aga ka Koodi-Jaan oma terava sule pärast.

Tagantjärgi tahan kinnitada, et Tõnissoni vaim elas jätkuvalt Edasi toimetuses veel kuuekümnendatelgi. Sõprade ringis oldi uhked oma suurele eelkäijale ja sellele, mis temast ruumis ja mälus säilinud oli. Edasit trükiti Tõnissoni-aegsete masinatega. Toimetus andis keisrile seda, mis keisri kohus, ja töötas oma rahva huvides - või, Johann Voldemar Jannseni kõnepruugis, tegutses "munnade peal köndides". Otsiti ja viljeldi teemasid, mida 1980-ndatel hakati nimetama Eesti valupunktideks. Õhkkond oli üheaegselt nii töine kui ka lõbus - hambamehed käisid siin end maha laadimas. Anekdoodid ja teravmeelsused kanti toimetusse kokku ning sealt nad levisid kuhu iganes.

Ajaleht Edasi oli sel ajal oma formaadis unikaalne nähtus kogu Nõukogude Liidus, eriti pärast sotsioloogilise uurimistöö "Teie arvamus" käivitamist vaimuvedur Ülo Vooglaiu vedamisel. Siin käidi ligidalt ja kaugelt mõõtu võtmas.

Toon näite ühest algatusest 1960.-1970-ndate vahetuselt. Edasi kaastööliste eestvõttel ja avalikkuse osavõtul ilmus pikka aega rubriik "Iive, iive, iive", kus selle aja oludes arutati võimalusi rahvuse püsimajäämiseks ja kujundati seeläbi inimeste hoiakuid. Kui aastail 1960-1965 sündis 12,6-13,5 tuhat eestlast aastas, siis 1968-1972 oli see arv 13,8-14,5 tuhat. Nii sündis neil aastail mitu tuhat eestlast rohkem, kui seda võis prognoosida kuuekümnendate aastate alguse sündimuse põhjal. On üsna tõenäoline, et paljud tänased ettevõtlikud inimesed ja nende lapsed võlgnevad oma sünni nendele hoiakutele, mida kujundas tolleaegse ajalehe Edasi kollektiiv. Ehk neid on ka tänase Postimehe suures kollektiivis? Aga võib-olla on nad kõik läinud laia maailma õnne otsima ja Postimehel tuleks teha uus kampaania!?

Keerame nüüd aega ja ajalehte mõnikümmend aastat edasi. Eesti Vabariik on taastatud. Taastatud on ka Postimehe väärikas nimi. Tänaseks on temast saanud meediakontserni Eesti Meedia AS lipulaev, nagu tutvustab kontsern oma netiportaalis. Postimees on 100% Eesti Meedia käes, Eesti Meedia ise jälle 100% Põhjamaade kontserni Schibsted oma. Kelle oma Schibsted on, seda me nii kergelt juba teada ei saa. Kui üldse.

Kümmekond aastat tagasi ujus lipulaev Postimees paarsada kilomeetrit põhja suunas, jättes faarvaatrisse maha Tartu Postimehe. Toimetus-kindluse suures ruumis Tallinnas töötab enneolematu arv keskendunud inimesi, ninad arvutis nagu perearstil haige uurimise ajal. Ega nad naljalt sinu peale oma pilku ei tõsta - rahvas ootab uudist ja Schibsted kasumit ja mis veel parem - lisakasumit. Aga sa ei peagi neid tülitama, sest suhtlemine käib meilikirjade teel ja materjal kogutakse telefonitsi. Eluvaldkondade kaupa spetsialiseerumist enam ei ole. Ajakirjanikust on saanud omnivoor, kes täna on suuteline kirjutama alkoholi kahjulikkusest elusale organismile ja homme sümfooniakontserdist ning kolmest suurest B-st.

Kuhu tüüritakse kunagist rahvusluse häälekandjat ja tänast lipulaeva? Mis on tema sadamad, kust ta võtab värsket vett ja kuhu jätab maha heited? Või laseb need hoopis elumere lainetesse ulpima? Sellest ettekujutuse saamiseks käsitleme toimetust kui musta kasti, kuhu teeme päringuid ja pakkumisi, ning vaatame, mis neist saab. Alustame ajast, kui toimus "Eestluse elujõu kongressi" ettevalmistus. Esitasime palve peatoimetaja Marko Mihkelsonile seda sündmust süvendatult kajastada. Saime korvi. Kolm aastat tagasi pakkusime Toompea Hariduseminari probleemartiklit maaelu hääbumisest ja selle tõkestamisest. Saime korvi. Palusime Postimeest põllumajandusajaloo sajandiraamatu esitlusele - ei kedagi.

Siis üks helgem kogemus - peale Riigikogu ruumes toimunud Toompea Haridusseminari koosolekut ja Riigikogu pressiteadet ilmus Postimehes artikkel „Asutused ei oska või ei taha keeruliste probleemidega silmitsi seista". Rõhutan: algul oli Riigikogu pressiteade ning siis võttis lipulaev Postimees julgesti oma pardale ülikoolide ja riigiasutuste oskuspädevuse temaatika. Kui aga Toompea Haridusseminari poolt palusime Postimeest appi tulla ja teadvustada temaatikat Tartu rahu maja Vanemuise 35 avalikkusele avamise vajadusest ja võimalustest, siis Postimehes sellele ei reageeritud. Kui Toompea Haridusseminar tõstatas vajaduse määratleda Eesti ja Euroopa Liidu majandussuhete tasakaal ning teavitas sellest Postimehe toimetust, siis vastati vaikimisega.

Värsked kogemused: oktoobri esimesel poolel valmis riikliku rahvastikustatistika alusel kirjatöö "Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal". Läkitasin selle mitmele väljaandele lootuses rakendada kollektiivset intellekti eesti rahva püsimajäämise nimel. Kirjutis jõudiski mitme väljaande veergudele ja ka netiversioonidesse, kuid Alo Raun Postimehe arvamustoimetusest teatas, et paraku ei ole Postimehe arvamusportaal kaastööst selle praegusel kujul huvitatud; kui soovite pakkuda seda paber-Postimehele, siis võite kirjutada. Nii sai tehtud ja Neeme Korvi lakooniline vastus ei lasknud end kaua oodata: aitäh pakkumast, aga me ei kasuta seda teksti.* Sellel taustal meenutan heldimusega elegantset stiili, kui Rein Veidemann lükkas tagasi artikli poliitikutest ja politikaanidest: "See artikkel on nii hea, et kuidagi ei tahaks seda lühendada, aga Postimehe jaoks tuleks teda lühendada..."

Toimetuse poolt ei tulnud mingit märki sellest, et äraütlemist põhjendada või rakendada ajakirjaniku oskusi probleemse artikli avaldamiseks: kommenteerimine, teisesed arvamused, taotleda täiendamist autorilt või mis iganes. Lihtsalt "Ei!" nagu Gromõko kuulus "No!" ÜRO-s. Nii sattus probleem tuhandetest inimkaotustest avaldamise asemel prügikorvi. Info blokeerimine ei tee neid kaotusi ju olematuks! Postimehe tegevus käesoleval juhul ei ole kooskõlas Schibstedi kontserni portaalis rõhutatud pressivabadusega ega Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni deklaratsiooni põhimõttega austada avalikkuse õigust tõele. Kas madal oskuspädevus!? Kes suudab tõestada, et kaasuse taga on kõrge professionaalsus?

Arvatavasti on käesoleva meediauuringu lugeja autoriga nõus, et Postimees on Jaan Tõnissoni ehk Vana Jaani rahvusliku vaimu tänaseks eiranud. Seda kinnitavad üle kümne aasta kestnud testimise tulemused - seitsmest rahvuslikult ehk riiklikult olulisest ettepanekust kuus tagasi lükatud, Toompealt julgestuse saanud pakkumine võeti vastu.

Olemegi jõudnud selleni, mida pealkirja arvestades oli vaja tõestada, - Jaan Tõnisson on Postimehest vallandatud.

Nüüd oleks vaja veel arutleda 1960. aastate fenomeni üle - miks Jaan Tõnissoni rahvuslik vaim sel ajal püsis, miks seda ei hävitanud küüditamised, arreteerimised, vangistused, vallandamised?! Kodanikuühiskonna teooria vastab küsimusele ehk nii: kodanikuühiskonna karakteristikud sünnivad üsna ettearvamatult ja märkamatult. Kodanikuühiskonnal on omad kandjad, kelle kriitiline arv määrab ühiskonna palgejooned. Nüüd võtame appi Aili Paju päevaraamatud, kus ta kirjutab: Olen siiani veendunud, et isiksuste kontsentratsioon arstiteaduskonnas oli 1960. aastatel suurim, meile jagasid haridust eestiaegse kooliga arstid-õppejõud.

1980. aastateks olid võimsast karkassist jäänud alles varemed. Tõelist erudeeritust oli asendamas parteisõdurite, keskpäraste, võimuahnete tegelaste imbumine teaduskonna juhtkonda.

Küllap see, mis Aili Paju kirjutas arstiteaduskonna kohta, kehtib suurel määral kogu ülikooli kohta. Edasi tagamaaks olid Tartu Riikliku Ülikooli nn vana kooliga õppejõud, keda vahel jätkus kuni taasiseseisvumiseni. Nii oli see ajakirjanike patriarhi ja patrooni Juhan Peegliga. Olles Eesti Laskurkorpuse tagapõhjaga, võis ta sõdida eesti asja eest julgemalt kui mõni teine. Ja ta tegi seda. Ja tema õpilased sõdisid ka. Siinkohal meenub võrratu Paul Ariste südamlik õpetus "Poiss, räägi eesti keelt!", kui ükskord temaga juttu ajades pikkisin sisse venekeelse sõna.

Kui vana kooli mehed otsa said, hakkasid domineerima need, kellest Aili Paju kirjutab. Rediste asemele astusid pahupidi redised. Seesama, mis toimus ülikoolis, peegeldus Edasi toimetuses. Väite kinnituseks Enn Sarve sõnum oma vanale sõbrale Heinrich Margale 2002. a algusest. Sarv ütleb, et Mart Kadastik on teinud Postimehest kõige punasema lehe, mis õelalt ja kavalalt halvustab kogu eesti värki. Lõpetuseks: Hei, tule noor ja rikas eesti mees ja päästa Vana Jaani Postimees!**

* Jaak Uibu tekst "Mart Laari esimese valitsuse inimkaotused" ilmus 31. oktoobri Kesknädalas. - Toim.

** Meediauuring "Jaan Tõnisson Postimehest vallandatud" on autori teatel varem ilmunud Kanadas võrguväljaandes EWR Online (Estonian World Review) http://www.eesti.ca/

[Pildiallkiri:]

Jaan Tõnisson (1868-1941?), Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem. Oli Eesti Rahvameelse Eduerakonna looja, mille järeltulija oli Eesti Rahvaerakond. 1932-1935 oli Tõnisson Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ning Tööerakonna ühinemisel moodustunud Rahvusliku Keskerakonna juht.

Aastal 1896 ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel ajalehe Postimees ning nimetasid selle peatoimetajaks Tõnissoni. Lehest kujunes kiiresti eesti rahvusluse peamine häälekandja. Tõnisson oli kuni 1930. aastani lehe vastutav väljaandja ning kuni 1935. aastani (vaheaegadega) ka selle peatoimetaja. Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks.

Jaga |