13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Alkoholipoliitika on ka kultuuripoliitikaTÕNU VIRVE, 08. veebruar 2017Tänu sotsiaaldemokraatide juhi, tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski innukale tegevusele on ägedad vaidlused alkoholipoliitikast Eesti ühiskonnas esile tõusnud. Vaatan ETV kanalilt otseülekannet Riigikogu infotunnist. Üllatun, nähes reformierakondlasi viinakatkupisikutega ründamas värsket peaministrit, kes terve Eesti eest võitleja Ossinovski äratusüritusi alkoholi liigtarbimise kahjulikkusest energiliselt kaitseb.
Karskusliikumist propageerivat mittetulundusühingut on aastaid juhtinud modernse Karl Marxi habemega Lauri Beekman. Aktiivse suhtlejana on ta kui Eesti Karskusliidu esimees praegu esindatud mitmes rahvusvahelises organisatsioonis. Rahvusvahelistunud Beekman informeerib tihti avalikkust Maailma Terviseorganisatsiooni statistikast alkoholi kahjulikkuse kohta. ÜRO juures tegutseva rahvusvahelise tervishoiuorganisatsiooni eesmärgiks on inimeste tervise tagamine ja võitlus haiguste vastu.
Jevgeni Ossinovski on kõige noorem ja vist ka harituim valitsusliige. Võib-olla aktiivne minister ei pruugi teada, et tegelikult võitlus alkoholismi vastu Eestis algas juba 17. sajandil, kui Rootsi riik proovis piirata joomist, kehtestades kõrgeima vägijoogimäära, mida lubati nautida pidudel. Kujutan ette, kui Ossinovski teeks taolise ettepaneku valitsusele täna! Ilmselt puhkeks ka ta ise selle mõtte juures nii homeeriliselt naerma, et isegi neljajalgne sõber Pluto sekkuks haugatustega peremehe rõkatavatesse naerupahvakutesse.
Karskuspoliitikat aeti ammu
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi arstiraamat “Viina katk” selgitas Eestis esmakordselt alkoholi kahjulikkust tervisele. Pool sajandit hiljem aktiviseeris karskusliikumist Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Eesti Kirjameeste Seltsi liige Mattias Johann Eisen. Ajakirjanik Jüri Tilk asutas Pärnumaal Tori vallas Randiväljal Eesti esimese karskusseltsi. Eesti Karskusliidu asukohaks oli Tartu. Organisatsioon oli nii rikas, et rahastas Vabadussõja ajal Tartu Ülikooli eestikeelsele õppele üleviimist. Karskusliidu likvideerimisega 1940. aastal keelustati 477 üksikorganisatsiooni umbes 33 000 liikmega.
Üle kümne aasta tagasi valmisid Eesti Haigekassa tellimusel selgitusfilmid alkoholi mõjust noortele. Aastaid selgitas koolides "elavaid pilte" näidates alkoholi kahjulikkust meditsiinidoktor Enno Kross isiklikult. „Praegune alkoholismi kuritarvitamise ulatus seab ohtu kogu Eesti riigi julgeoleku ning kestmajäämise,“ on ta öelnud.
Kultuuri on aastaid juhtinud Reformierakond, kuid paar viimast aastat on oravapartei valvsa pilgu all valitsuses siiski kultuurivaldkonna eesotsas sotsiaaldemokraadist andekas näitleja Indrek Saar.
Keele ja kultuuri päästmiseks
Kirjanik ja poliitik Jaak Jõerüüt on öelnud, et Eesti on keele ja kultuuri maa. Kuulates raadiot ja vaadates televisiooni, tundub mulle, et eestlane hakkab hoopis ise oma keelt ära unustama. Väga tihti kuuleme eesti–inglise seguseid intervjuusid või et „kuidas see sõna eesti keeles siis ongi?“. Eesti meediauurija Indrek Ibruse väitel on tänapäeva noorte infokanaliks audiovisuaalne kultuurikeskkond. Seega on eriti noorte osas filmikunstil tähtis rahvavalgustuslik roll kultuurse, haritud ja targa ühiskonna kasvatamisel. Filmikunst ongi strateegiline kunst!
Tundub, et Kultuuriministeerium on oma peajõu audiovisuaalses valdkonnas koondanud ärilise tegevuse turgutamisele, unustades siiski prioriteetsed vaimsed kultuuurilised eesmärgid. See ministeerium teavitab oma koduleheküljel uuenenud arendustegevuste jaotamisest kultuurimajanduseks ja loomemajanduseks. Loomemajandus tähendab näiteks audiovisuaalses valdkonnas, et sellel aastal eraldati miljon eurot välisprodutsentide siiameelitamiseks. Kalli prääniku eesmärgiks on mitte eesti filmi, vaid eelkõige muude majandusharude toetamine.
Võib-olla peakski paisunud audiovisuaalse valdkonna ära jagama kahe ministeeriumi vahel. Kultuuriministeeriumile jäägu kultuurimajandus ning Majandus- ja Taristuministeeriumile äriline tööstusliku tootmise ehk loomemajanduse osa. Loovus on ka majandusarengu tõusu tagaja.
Alles nüüd, Riigikogu ülekannet nähes mõistsin, et karskusliikumise ühest vedajast Enno Krossist dokumentaalfilmi idee puruksrebimise taga olid Reformierakonna valvekoerad. „Stsenaariumis on liiga palju karskuse propagandat,“ põhjendas filmiideele punast tuld näidanud Reformierakonna poliitikat järgiv Eesti Filmi Instituut.
Film ja näitleja on ühe mütsi all. Tundub, et tuntud elujõus teatrimees Saar on grupi kinoärikate – kellel eesmärgiks vaid mainstream-filmide kasuminumbrid, mitte art house kunstiline sisu – mesijuttu uskuma jäänud, et „õnn tuleb magades „Klassikokkutulekul 2““.
Karskusliikumise meie aja kangelane Ossinovski peaks erakonna juhina sotsist kolleegi üles togima. Ta peaks terviseaktivistina selgitama näitlejast ministrile, et alkoholipoliitika on ka kultuuripoliitika. Alkoholiga seonduv puudutab kahtlemata ka majandust. Loomemajanduse ja kultuurimajanduse jagamine ministeeriumite vahel oleks Kadri Simsoni ja Indrek Saare ühine innovatiivteema.
Tänavu möödub 125 aastat Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna – Eesti Karskusliidu eelkäija – tegevuse algusest. Kas olulist tähtpäeva ja sotsiaaldemokraatide juhi püüdlusi ei võiks positiivses suunas ühendada?
Eesti Filmi Instituut tegeleb riigiabi andmisega Eesti rahvusliku filmikultuuri säilitamiseks ja arendamiseks. Jevgeni Ossinovski võiks Indrek Saarele teha ettepaneku lasta „karskusliikumist propageeriva dokumentaalfilmi“ idee instituudil uuesti üle vaadata. Ühiskonda vaimselt arendavad kultuuritooted kuuluvad kultuurimajanduse valdkonda. Ministeeriumide loova koostöö intensiivsem arendamine aitaks edendada ka alkoholipoliitikat jõulisemalt ellu viia. Uus valitsus on lubanud uusi tuuli ja puhastada seiskunud riigiaparaat Reformierakonna roostest.
Avagem aknad ja tuulutagem ministeeriumide ruume Eesti tervise, kultuuri- ja majandusedu nimel!
TÕNU VIRVE, filmirežissöör
Režissöör, kunstnik ja produtsent Tõnu Virve on sündinud 18. juunil 1946 Rõuge vallas Võru maakonnas. Õppinud Tartu Kunstikoolis maali- ja teatridekoratsiooni erialal ja Tallinna Kunstiakadeemia maalikateedris. 1970-1975 oli Eesti Televisioonis mittekoosseisuline lavastuskunstnik, 1975-1980 ENSV Riikliku Noorsooteatri peakunstnik ja 1981-1989 lavastaja ja lavastuskunstnik stuudios Tallinnfilm. 1990 asutas osaühingu Freyja Film, mis oli üks esimesi erafilmistuudioid Nõukogude Liidus. Praegu tegeleb Freyja Film mängu-, dokumentaal- ja õppefilmide tootmisega.
(Eesti filmi andmebaas)
Viimati muudetud: 08.02.2017
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
