Eurorahade murelik tulevik

Meie valitsejad loodavad teistele riikidele

Võib öelda, et Euroliit panustab peaaegu ühte viiendikku Eesti riigieelarve tuludest, ja see on suur summa. Muidugi võime enda kaitseks öelda, et demokraatia on siinmail püsinud vaid 20 aastat,  oluliselt vanema demokraatiaga riigid ei laseks oma valitsejail lootma jääda üksnes teistele riikidele ja heitmekvootide müügile.

Kui peaks juhtuma olukord, et fondid kuivavad mingi suure poliitilise või loodusliku õnnetuse läbi kokku, heitmekvoodid aga enam kaubaks ei lähe, siis meie riigi kokkukukkumiseni ei lähe poolt aastatki - torkab silma maksutulude väike osakaal riigieelarves. Loodame rohkem välismaalaste kui oma maksukuulekate kodanike peale. Sest siinmail lihtsalt ei ole raha, sukasääred on ammu tühjad. Ehk küberneetilises keeles: võetud riskid on suured, aga garantiid väikesed.

Selles mõttes oli muidugi üsna lühinägelik võidelda EL stabiilsusfondi sissemakse vastu: riik, mis tarvitab ühise euroseltskonna vahenditest miljardi, ei soovi sellesama kamba stabiilsuse heaks ohverdada 148 miljonit. Kuidas siis ikka nii: ise ajame jalad laua alla, õgime ja vitsutame, aga nõusid puhtaks pesta ei taha!? Ja kui me vaatame riigieelarve seletuskirja joonist  „Välisvahendite osakaalu muutumine riigieelarves aastate lõikes (mln EUR; %)", selgub ootuspärane tõsiasi: välisvahendite osakaal riigieelarves on läbi aastate tõusnud, samas kui välisvahendid kogusummas on hakanud pärast head aastat 2008 aeglaselt langema. Esimene koefitsient sõltub meie valitsusest, aga teine eurooplaste arusaamast: „Eesti - see on ju seitsmepenikoormasaabastes liikuv riik, tema toetust peaks vähendama."

Nad pööravad sellist hinnangut langetades aga vähem tähelepanu asjaolule, et meie rahvastik on vananev või lahkuv: riik ei saa makse kätte mitte maksuameti nõrkuse tõttu, vaid seetõttu, et vale ja kurnava majanduspoliitikaga riigid elavadki paratamatult üha enam välisabist - mis aga väheneb.

Rahvast petetakse

Eriti kurblikuks asjaoluks peab pidama rahva süstemaatilist petmist. Enne valimisi pakkus IRL kõigile Laari allkirjaga paberit, milles valijale tehti ettepanek IRL-i poolt hääletada, vastu aga pakuti „emapensionit ja tasuta kõrgharidust, kodukulud alla" - nagu see trafarett kõlas. Kaks viimast on sõnakõlksud, emapension on aga täiesti konkreetne asi, mida IRL-i valija võib nõuda. Valimiste ajal ei täpsustanud keegi, millised emad võiksid emapensioni saada. Kas kõik?

Kuidas siis tagas IRL valijale oma lubaduse täitmist? Koalitsioonileping seletab, kuidas: „Kehtestame 1. jaanuarist 2013 vanemapensioni - maksame 01.01.2013 ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni (välja arvatud vanema tööl käimise aeg)."

Tähendab, kui oled pärast 01.01.2013 sündinud lapse ema ja soovid saada vanemapensioni, siis pead koju jääma ja saad 4% keskmisest töötasust. Praegune reaalsus on selline, et väikeste laste emad teevad kodukontoris tööd; aga kui see töö on ametlikult vormistatud, siis vastavalt koalitsioonilepingule jäävad nad vanemapensionist ilma, vt „välja arvatud vanema tööl käimise aeg". Kui oma tööd ametlikult ei vormista, siis jääd ilma jälle haigekassahüvedest jne. Inimeste mõnitamine on viimasel ajal vägagi levinud.

Lubaduste täitmine lükatakse kaugesse aega

Vastavalt Reformi ja IRL-i koalitsioonilepingule läheb olukord 1. jaanuaril 2015 (kolm kuud enne uusi valimisi) paremaks: „1. jaanuarist 2015 maksame enne 01.01.2013 sündinud lapse ühele vanemale täiendavat pensionilisa ühe aastahinde väärtuses." See hõlmaks juba tunduvalt suuremat vanemapensionäride hulka ja teoreetiliselt võiks siis emapensioni saada ka ema, kes, ise 1920. aastal sündinuna, on sünnitanud oma lapse aastal 1940. Seega peaksid kõik umbes ajavahes 1940 - 2013 sündinud laste emad saama pensionilisa.

Selle valimislubaduse sättimine nii kaugesse aega võib olla seotud vastutuse endalt ära veeretamisega: siis võib taas olla majanduskriis, need kriisid käivad ju tsüklitena. Ja muidugi leiab koalitsioon vahetult enne uusi valimisi sada objektiivset põhjendust, miks ei suudetud ellu viia neid üllaid põhimõtteid, milleks valija neid delegeeris - nagu oli ka seekord, kui pääsu viie rikkaima riigi hulka nullis ära ootamatu majanduskriis.

Kui IRL-i valimisleping midagi maksaks, saaks aus valija seekord petised kohtusse anda. Laari allkiri on valimislepingul, minu allkiri samuti - miks siis ei tule vanemapensionit! Mina olen aus isamaaline valija, olen andnud oma hääle Laarile, seega täitnud oma osa lepingulubadustest. Aga kui teine pool hakkab vassima, rääkides midagi sellest, et me ei saa ikkagi vanemapensioni kõikidele jagada, liiga kallis, tohutu majanduskriis - siis on poliitikud mind sõna otseses mõttes petnud.

Muidugi on üks võimalus ette võtta kohtutee, kui siin ei oleks ühte olulist konksu... Nimelt võin ma Laari allkirjaga IRL-i „valimislepingule" ka ise allkirja anda, kuid hiljem kohtus pole mul võimalik mitte kuidagi tõestada, et ma nende poolt olen hääletanud. Nii ei saa ma parempoolsetelt poliitikutelt ka petmise eest kompensatsiooni nõuda.

Valetamine oli väga levinud juba Nõukogude ajal. Vahepeal oli teatav idealistlik hetk, mis toimis väga lühikest aega. Ent millegipärast on just nüüd hakanud vale mõjuma eriti jälgilt.

AARNE RUBEN, kolumnist

[esiletõsted]  Kuidas siis ikka nii: ise ajame jalad laua alla, õgime ja vitsutame, aga nõusid puhtaks pesta ei taha?

Millegipärast on just nüüd hakanud vale mõjuma eriti jälgilt.

[Pildiallkiri:] IRL ja Reform on kokku leppinud, et kui oled pärast 1. jaanuari 2013 sündinud lapse ema ja soovid saada vanemapensioni, siis pead koju jääma ja saad 4% keskmisest töötasust. Praegu teevad väikeste laste emad kodukontoris tööd; aga kui see on ametlikult vormistatud, siis  jäävad nad vanemapensionist ilma.  Kui aga oma tööd ametlikult ei vormista, siis jääd ilma jälle haigekassahüvedest jne. Inimeste mõnitamine viimasel ajal üha levib. Seega, last planeerides peab ema rohkem arvutama kui tulevase ilmakodaniku peale mõtlema.

Jaga |