1989: Berliini müüri langemine ja uue salapakti hingus

Endel Uiga hinnang 1944. aasta sügisele

4. oktoobril kohtusin Tallinnas oma ammuse sõbra Endel Uigaga (20 aastat tutvust), kes oli Ameerikast tulnud järjekordsele kodumaareisile. Endel Uiga peaks kodumaisele lugejale olema küllalt tuntud, sest Eesti elu jälgijana võtab ta ka Eesti ajakirjanduses sõna. Kahjuks avaldatakse teda harva ja kärbitult, kuigi tema arvamus vääriks tähelepanu.

Tartumaalt pärit Endel Uiga (*1918) lõpetas 1943. aastal Tehnikaülikooli, mobiliseeriti seejärel Saksa sõjaväkke ning võttis ohvitserina võitlustest Kuramaal osa peaaegu sõja lõpuni. Suurema osa sõjajärgsest ajast on ta elanud insenerina ja seejärel pensionärina USA idarannikul New Yorgi lähedal New Jerseys.

Tahtsin seekord sõbralt üle küsida mõnda seika tema elust ja tema arusaamisi 1944. ja 1989. aastast. Üks minu küsimusi puudutas Otto Tiefi valitsust 1944. aasta septembris: kuivõrd teadsid Saksa sõjaväes võitlevad eesti sõdurid Otto Tiefi valitsusest ja kas sellega seostati ka mingeid reaalseid lootusi?

Endel Uiga vastus oli selline: 1944. aasta augustis-septembris valitses  üldine segadus ja informatsioonipuudus. Mõnes väeosas võis ju olla informatsiooni rohkem, aga Endel Uiga ei teadnud 1944. aasta septembris Otto Tiefi valitsusest midagi. Võideldi bolševismi vastu, isegi küsimata endalt, mis saaks Hitleri võidu korral. Selge oli, et Saksa võimud käsitasid Eesti Vabariigi Rahvuskomiteed vaenlasena. Sakslased hoidsid siinkandis enda käes ainult strateegiliselt olulisi rindelõike, mida nad veel kaitsta suutsid - Sõrvet ja Kuramaad.

Endel Uiga hinnang 1989. aastale

Meie teine vestlusteema oli seotud 1989. aasta sügisega. Ilmuma on hakanud Lääne poliitikute mälestused, millest ühemõtteliselt selgub, kui tähtis oli Läänele Gorbatšovi toetamine ja loodetav Saksamaade ühendamine. Viimase eesmärgi saavutamiseks oldi valmis loobuma kõigest muust, ka Baltimaade iseseisvusnõuete toetamisest, eriti veel, kuna püsis küllalt põhjendatud lootus, et Nõukogude Liit demokratiseerub sammhaaval, kui ainult Gorbatšov säilitab juhi positsiooni.

Baltimaade iseseisvusnõuded olid tolles kontekstis Lääne suurele poliitikale tüliks ja ristiks kaelas. Paadikõigutajad ja tülitekitajad - need olid sagedased hinnangud, mida meie poliitkõnelejatele Läänes 1989. ja 1990. aastal peetud konverentsidel ja kodanikefoorumitel anti. Baltimaade küsimuse püstitamine selliste konverentside päevakorrapunktina nõudis vahel päris palju veenmist.  Juba kokku lepitud lõppkommünikeede sõnastuses muutus Baltimaade punkt tihti kokkulepitust lahjemaks või kadus hoopis. Tülitekitajaiks (troublemakers) nimetati ka Baltimaade rahvarinnete kõnelejaid. See kõik on ka minu isiklikus kogemuses tallel, kuigi ei puudunud ka edu.

Praegu on palju selgem kui 1989. ja 1990. aastal, et Lääne suurriikide mõjukad poliitikud oleksid rahulikult leppinud Baltimaade jäämisega Nõukogude Liidu koosseisu. Päris õnn, et me seda 1989. ja 1990. aastal ei teadnud, kuigi kahtlusi oli.

Endel Uiga ütles, et Ameerika eestlaste hulgas on esindatud ka selline arvamus: Eesti (ja ka Läti) Kodanike Komiteede liikumist juhiti Ameerikast, kust seda heldelt rahastati, ning selle eesmärgiks oli takistada Ülemnõukogul vastu võtta iseseisvuse väljakuulutamise või Eesti Nõukogude Liidust väljaastumise otsust.

Kui USA soovis kontrollida ja modereerida Eesti poliitika võimalikke samme iseseisvuse suunas, siis sobis sellise taotluse kattevarjuks eriti hästi väide, et Ülemnõukogu võimalik iseseisvumisotsus võib tähendada okupatsiooniorganite tunnustamist, millega katkeks Eesti Vabariigi järjepidevus.

Eestis aetud poliitikat tuleks sagedamini võrrelda Leeduga, kus ei tulnud kõne allagi Leedu okupatsioonieelsete piiride taastamine. Leedu kasutas iseseisvumiseks Nõukogude süsteemi seisukohalt legaalseid institutsioone, aga sellest hoolimata on Leedu Vabariik sõjaeelse riigiga rahvusvahelise tunnustuse mõttes sama järjepidev kui Eesti või Läti, selle vahega, et Eesti ja Läti on oma järjepidevat territooriumi kaotanud ja Leedu järjepidevusetut territooriumi koos Vilniusega juurde võitnud. Järjepidevus või -pidevusetus pole ühemõtteliselt seotud Eesti Kongressi või Ülemnõukogu-Rahvarinde iseseisvumisstrateegiate erinevusega.

Muidugi ei arva mina ega ka Endel Uiga, et Eesti Kongressi ja Eesti Komiteesse valitud patrioodid läksid sinna selleks, et pidurdada Eesti iseseisvumist. Kindlasti ülivaldavalt ülivastupidi. Aga kui lugeda Eesti Kongressi deklaratsioone, mis nõudsid okupatsiooni lõpetamist ja Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastamist, siis jääb õhku küsimus: kas pidi see toimuma justkui iseenesest, et nüüd anname teada: okupatsioon lõppegu, ja et siis nii lähebki?

Ma ei soovi Eesti Kodanike Komiteede liikumise ning Eesti Kongressi osa kodanikeühiskonna aktiveerimisel ja Eesti Vabariigi juriidilise staatusega seotud asjaolude rõhutamisel pisendada. Aga lootus demokraatlike riikide mittetunnustamispoliitikale, millega algab Eesti Kongressi 1990. aasta 11. märtsi deklaratsioon, polnud tolle ajani tulemust andnud, ning selle poliitika jätkumine oli just tol ajal suures ohus; tähtsam oli mitte kõigutada Gorbatšovi paati ega talle tüli teha.

Endel Uiga järeldus tolle aja kohta oli selline: Eesti Kongress oleks võinudki jääda kordama deklaratsioone Eesti Vabariigi jätkuvast edasikestmisest de jure, aga de facto saavutamine oleks jäänud deus ex machina  hoolde, kuni Lääne suured, eelkõige USA, vaatavad, milliseks rahvusvaheline olukord kujuneb.

Kutse Pariisi

Oktoobri keskel vahendas Eesti saatkond Pariisis mulle kutse Berliini müüri varisemise 20 aasta meenutuskonverentsile, mis pidi toimuma 27. oktoobril UNESCO peakorteris Pariisis. Konverentsi põhikorraldajaks pidi olema Saksamaa suursaatkond Pariisis.

Hakkasin juba korraldama oma sõnavõtu mõtteid, teades, et pikalt rääkida pole võimalik. Kindlasti oleksin maininud Balti teed kui rahumeelse iseseisvumise poliitilist programmi ning Balti ketti kui selle programmi üht mõjuvaimat välist avaldust, aga oleksin vihjanud ka baltlaste hirmudele ja kahtlustele, et meid määratakse jälle ooterežiimile, kui see oleks olnud sobiv hind Saksamaade ühendamise eest. Järjekordses ooterežiimil istumises oleks võinud kaduma minna koguni mittetunnustamispoliitika lohutuski, kuigi me tookord seda eriti ei osanud karta.

Berliini müüri läbipääsud Ida-Berliinist Lääne-Berliini avati 9. novembril 1989, väidetavalt ühe DDR-i parteiladvikusse kuuluva tegelase korraldusest valesti arusaamise (või tahtliku valearusaamise) tõttu. Aasta pärast olid Saksamaad ühinenud.

On isegi natuke kummaline, et Pariisi meenutuskonverents jäi sel korral ära. Nädal pärast nõusoleku andmist sain teate, et korraldajatel pole õnnestunud Kesk-Euroopast leida piisaval hulgal asjatundlikke kõnelejad. Just sel ajal olid päevakorral Tšehhi Vabariigi kõhklused Euroopa Liidu Lissaboni leppe ratifitseerimisega seoses: Tšehhi Vabariik nõudis endale eriklauslit, et tal ei tule karta kahjunõudeid sõja järel Tšehhoslovakkiast välja saadetud kolme miljoni sudeedisakslase mahajäänud varade eest. Võib arvata, et potentsiaalset tšehhi kõnelejat oleksid erutanud teisedki teemad peale rõõmu Berliini müüri varisemise üle.

1989. ja 1990. ei olnud sugugi nii ühemõtteliselt demokraatia, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse edenemise aastad kui me tookord tahtsime loota. Missuguseid kokkuleppeid Lääs oleks soostunud Nõukogude Liiduga tegema Lääne-Euroopa põhiprobleemi - Saksamaade ühinemise - nimel, sellest loeme võib-olla järgmistes poliitikute ja diplomaatide mälestuste köidetes.

Aga Eestiski olid kujutlused iseseisvusega seatud piiridest veel segased. Igatahes on veider, et äsja taasiseseisvunud Eesti välisminister Lennart Meri kutsus 1991. aasta sügisel USA presidenti George Bush-seeniori Kamtšatka kalarikastele jõgedele safarile.

Balti kett "Stuttgarter Zeitungis"

Augustis oli "Kesknädalas" väike sõbralik arusaamatuste klaarimine minu ja Trivimi Velliste vahel Balti keti idee autorsuse ja keti korraldamise küsimuses ("Kesknädal" 29. juuli ja 19. august). Mul on hea meel Trivimi Velliste mööndusest, et Balti keti oleks Rahvarinne korraldanud ka ilma teiste organisatsioonide toeta, kuigi raskusi oleks ehk olnud rohkem. Teiste organisatsioonide - kõige vähem Muinsuskaitse Seltsi - välistamine Balti keti organiseerimisest polnud kindlasti Rahvarindes mõtteski. Vastupidi, koostöö toimis kõigi ühiseks eduks ja Baltimaade rahvaste iseseisvuspüüdluste edendamiseks.

On päris uhke tunne, et saksa ajakirjaniku Hannes Gamillschegi leheküljepikkune meenutuskirjutis Balti ketist ilmus 18. juulil "Stuttgarter Zeitungi" rubriigis "20 aastat müüri varisemisest". Artikli pealkirja "Die wunderbare Stunde vor der Freiheit" ("Imeväärne tund enne vabadust") on Gamillscheg võtnud intervjuust minuga, aga tegelikult kuulub see lause poolakale Adam Michnikule ("Kõige ilusam hetk on tund enne vabadust").

Gamillschegi artiklis saavad teiste hulgas sõna Marju Lauristin, Peeter Tulviste, Trivimi Velliste. Artiklis on väiksemaid vääritimõistmisi, aga üldtoon on minu meelest õige. Muuseas nimetab Gamillscheg Balti inimketti teise nimega "Balti teeks" ja avaldab tunnustust 1989. aasta mais peetud Baltimaade rahvarinnete "Balti Assamblee" ("Baltische Versammlung") iseseisvusnõudele.

See taust on tähtis, et mõista Trivimi Velliste järjekordselt väljendatud de jure argumentatsiooni ning selle seost Endel Uiga arvamusega. Gamillscheg vihjab, et rahvuslik üksmeel lõppes ja lahkhelid algasid sellest punktist, kus tuli otsustada, kuidas iseseisvus saavutada. Gamillschegi järgi oli Rahvarinde seisukoht: tuleb kasutada nõukogulikke struktuure ja Ülemnõukogus saavutatud antikommunistlikule enamusele toetudes Nõukogude Liidust välja astuda.

Kuidas oleks selle hetke saabumisel ilma Eesti Komiteeta sõnastatud iseseisvusotsus, seda me täpselt ei tea (midagi võib arvata 20. augusti arutelude ja Leedu eeskuju põhjal), aga Nõukogude süsteemi struktuuride kasutamise osas vastab Gamillschegi väide tõele.

Gamillscheg refereerib intervjuud Vellistega ulatuslikult (kaks järgmist lõiku).

"Niiviisi oleksime okupatsiooni tagantjärele legaliseerinud," on selle vastu Velliste, kelle pagulusest mõjutatud rahvuslik Muinsuskaitse Selts asus vastupidisele seisukohale. "Me ei saanud Nõukogude Liidust välja astuda, kuna me polnud sinna kunagi astunud. Me olime okupeeritud." Velliste tõlgenduses pole Balti riigid "mitte kunagi lakanud olemast". Seetõttu alustasid Velliste ja tema abilised "Eesti kodanike" [jutumärgid Gamillschegilt - M.H.] registreerimist. Paljud kõhklesid. "Ma ei saanud garanteerida, et iseseisvusvõitlus ei lõpe veresaunaga, ma sain vaid ütelda: mul on põhimõtted," paneb Velliste asjad paika. Kodanikud valisid "Eesti Kongressi" [jutumärgid Gamillschegilt - M.H.], Ülemnõukogu vastuparlamendi.

Velliste jaoks ei ole 20. augusti 1991 iseseisvuskuulutus vabariigi sünnitund. --- Tema jaoks on selleks 5. oktoober kaks aastat hiljem [peaks olema: aasta hiljem - M.H.], kui esimeste valimiste järel parlament kokku tuli.

Vellistel on niisiis oma isiklik argumenteeritud iseseisvumise kuupäev, nagu mõnel on selleks Vene vägede väljaviimise lõpp 1994. aastal. (Seegi leiab artiklis mainimist.) Igaühel võivad olla oma rõhuasetused.

Aga meil on nüüd ka veel üks paljudest kinnitustest, et kui Rahvarinde kindlaks põhimõtteks oli veresauna vältimine, siis oli ka põhimõttelisemaid põhimõtteid (ja mitte ainult Vellistel).

Toomas Hendrik Ilves 1988.-1990. aastast

President T. H. Ilves on mõneski kohas väljendanud oma iroonilisevõitu  suhtumist meile nii tähtsasse mittetunnustamispoliitikasse. See oli poole sajandiga muutunud harva esitatavaks teisejärguliseks rituaaliks, millest praktilisi tagajärgi enam ei oodatud.

Intervjuus ajakirjale "Diplomaatia" ("Kui saabusid loomeliitude pleenumi materjalid, siis ma sain aru, et tulen Eestisse" - "Diplomaatia", juuni/juuli 2008) on need kahtlused esitatud kontsentraadina, mis hästi läheb kokku Endel Uiga väidetega.

Intervjuu Ilvesega käsitleb aega, mil ta töötas "Vaba Euroopa" raadios Eesti toimetuse juhatajana. Noil aastatel kuulis ta Lääne poliitanalüütikutelt, poliitikutelt ja oma ülemustelt "Vabas Euroopas", et "baltlased peavad ära lõpetama oma idiootlikud iseseisvuspüüdlused".

Siin on väike valik tsitaate tollest intervjuust ilma pikema kontekstita (soovitan lugeda intervjuud ja taustaks ka Toomas Hendrik Ilvese raamatut "Eesti jõudmine").

"... te peate jääma NSV Liidu koosseisu."

"... ärge ometi hakake destabiliseerima Nõukogude Liitu."

"Strobe Talbott --- kirjutas aastal 1989, et tuleb loobuda "aegunud mittetunnustamispoliitikast...""

"Prantsusmaa välisminister Roland Dumas ütles, et Prantsusmaa ei saa kuidagi toetada Balti riikide iseseisvust, sest niikuinii muutuvad nad siis Saksa kolooniateks."

"Ükskord kutsuti Vaba Euroopa Eesti, Läti ja Leedu toimetuste juhatajad välja, mulle anti üks paber ja öeldi, et loe see läbi ja anna tagasi. Paberil oli kirjas uus pealiin: Eesti toimetus ei propageeri iseseisvust, vaid toetab alternatiivassotsiatsioonivorme NSV Liidu koosseisus."

"... hoiak polnud positiivne. --- Kõik, mida tol ajal meile öeldi, pole lehtedesse võib-olla jõudnud, aga neid asju mäletatakse ikkagi - ning see võib olla veel palju hullem kui välja öeldud vastuolud" - selline on kokkuvõte.

"Alternatiivassotsiatsioon" ehk, teise sõnaga, liiduleping oli nähtavasti lahendus, mis oleks 1989. aastal olnud vastuvõetav nii Gorbatšovile kui ka Läänele. Kuid 1989. aasta kevadel võtsid Baltimaade rahvarinded avalikult kursi täielikule poliitilisele iseseisvusele. See kuulutati välja Tallinnas 13. ja 14. mail Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete Balti Assambleel.

Kui iseseisvumise suund Lääne välispoliitikale tol hetkel ei sobinud, siis tuleb ainult tunnustada USA välispoliitiliste manipulaatorite osavust: käremeelsemaid rahvuslikke meeleolusid, tärkavat rivaalitsemist ja de jure argumendi esikohale seadjaid loodeti nähtavasti kasutada selleks, et Eestis (ja ka Lätis) mõjutada massilist rahvaliikumist ning suunata valitav alternatiivparlament toimima USA-st modereeritud viisil.

Kas ja millisel määral see nii oli, sellest vaikivad teadjad nii kaua kui võimalik: kes oli väljaspool siseringi, see ei tea, ja kes oli sees, see ei räägi. Vaevalt usutav, et Eesti Komitee juhte mõjutati iseseisvust otseselt eitades, see oleks olnud liiga masendavas vastuolus Eesti Kongressi deklareeritud eesmärkidega. Aga igatahes satuvad kokkupandud puslepildis mingisugusegi loogika valgusse Eesti Komitee mitmed iseseisvumisprotsessi pidurdused (eriti vastuseis iseseisvusreferendumile ja püüd koostöös kommunistidega Rahvarinde üleminekuvalitsus kukutada).

Muidugi pole kahtlust, et Eesti Kongressi delegaatide valdav enamik uskus siiralt oma üllast missiooni, vähemalt nii kaua, kuni kerkisid kõhklused Kongressi efektiivsuses.

Baltimaade poliitika oli efektiivne

Mina pole kaugeltki ainus, kelle jaoks üleminekuaastate pilt ei lähe kokku ametlikuks deklareeritud ajalooga. Ajaloolised tähtpäevad panevad inimesi kõnelema-kirjutama avameelsemalt ja seetõttu võib juba 2014. aastal pilt olla selgem kui praegu. Kuigi vahepeal ilmub kindlasti veelgi õigustusajalugusid, ilmub ka Balti protsessist isiklikult vähem huvitatud poliitikute neutraalsemaid mälestusi.

Mõnikord on juba kahtluse alla pandud Baltimaade poliitilise aktiivsuse ajaloolise rolli tähtsus ning väidetud, et Baltimaad oleks Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel iseseisvuse saanud nagunii. See oleks pole vigadeta.

Baltimaade iseseisvumispoliitikal ja Molotovi-Ribbentropi salapakti paljastamisel oli Nõukogude Liidu lagundamises kindel osa, ka Vene Föderatsiooni iseseisvuskuulutuse katalüsaatorina. Seda esiteks.

Teiseks kinnitas Baltimaade iseseisvumine enne teisi liiduvabariike Eesti, Läti ja Leedu eristaatust Lääne silmis. Seda on teiste hulgas rõhutanud ka Eesti sõber Paul Goble. Edumaa polnud üksnes neli kuud ajavõitu, vaid edumaa oli eelkõige psühholoogiline. Just 20. august andis lääneriikidele võimaluse Balti riikidega diplomaatiliste sidemete taastamiseks, mitte nende loomiseks, nagu teiste endiste liiduvabariikide puhul. Seetõttu on just 20. august Eesti riigi järjepidevuse kinnitus.

P. S. Endel Uiga on seda teksti lugenud ja kinnitab e-kirjas, et jagab neid seisukohti ning peab artikli ilmumist väga vajalikuks.

MATI HINT

[pildiallkirjad]

MÜÜRILANGEMISE ÖÖ: Täpselt 20 aastat tagasi - ööl vastu 10. novembrit 1989 -- langes saksa rahvast poolitav müür.

EHITUS: 1961. aastal tekkis ühe öö jooksul Lääne- ja Ida-Berliini eraldav tõke, mida on Raudse Eesriide eesliiniks nimetatud. Algas 30 aastat kestnud infovaakum kahe Saksamaa vahel.

OSSID JA WESTID: Müür eraldas vanemad lastest, vennad õdedest, pruudid peigmeestest.

Jaga |