Okastraadist ja gaasitrassist

Laine - Astrid Bils,      25. aprill 2007


Oleme juba hakanud unustama aega, kui meie riiki ümbritsesid mitmekordsed okastraataiad, mille vahel oli hoolikalt rehitsetud liivaribad. Miks see sai juhtuda?
Kui Vabadussõja ajal oli Läänemerele vaba sissepääs ja Suurbritannia laevad tulid meile appi, siis 1940. aastal nad enam Soome lahte ei pääsenud.
Nüüd valmistutakse rajama ümber meie kodumaa ja isegi meie majandustsooni uut tõket, mida hakkavad valvama Venemaa sõjalaevad. See on hoopis uus tase võrreldes okastraataedadega.
Oleme unustanud N. Liidu sõjajõudude tegevuse NL-iga sõpruslepingu sõlminud Eesti Vabariigi vastu: Eesti sõjaväeliste objektide pommitamise Nõukogude lennukitelt 1939. aasta 1. detsembril ning Eesti Vabariigi vetes uputatud laeva „Kassari" ja allatulistatud Tallinna–Helsingi liinilennuki 1940. aasta juunis.
Pärast seda, kui Nõukogude Liit Eesti Vabariigi okupeeris, leidsid märja ja külma haua ka need meremehed, kes olid Eesti laevadel välisvetes. Kui Nõukogude Liit ja Soome tegid 1944. a. septembris relvarahu, alustati kohe Naissaarelt Mäkiluotoni rajatud allveelaevatõkke lõhkumist Soome vetes. Relvarahu tingimuste tõttu pidid Soome ohvitserid NLi laevu ohutult juhtima Läänemerre, mis tõi endaga kaasa väga raskeid tagajärgi – kümneid tuhandeid Ida-Euroopa põgenikke hukkus laevades, mis NLi laevade poolt põhja tulistati.
Täna, kus me oleme niisuguste ajalooliste kogemuste võrra targemad, teame, et sõjalaevadega valvatav gaasitrass on kaasaegne viis meid "okastraadi" taha panna.
Sel ajal, kui üldsuse tähelepanu on hõivatud Pronkssõdurist "söödaga", me ei märkagi, kuidas meid jälle Saksamaa ja Venemaa kokkuleppel "okastraataeda" mässitakse.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)