Kes lõhub Keskerakonda?

Eksivad need, kes räägivad lõhest Keskerakonnas. Käib mitte lõhestamine, vaid veteranpoliitiku kõrvaldamine ja partei hävitamine. Selle eest olevat lubatud kedagi kutsuda valitsusse. Kuidas valitsusse minek välja näeb? Kas Kadri Simson oskab sellele vastata? Kes kutsub ja kelle asemele minnakse? Kas kogu erakond või eliidi kolm esimest? Kadri, Mailis ja keegi veel. Keegi veel, kes ei austa erakonna juhatuse otsuseid ja seab Riigikogu fraktsiooni juhatusest kõrgemale. Just selline situatsioon on välja kujunenud Eesti Keskerakonnas 2016. aasta kevadeks. Partei 25. aastapäeva eel.

Pole varem juhtunud, et siseopositsioon (loe: renegaadid või mässajad) halvavad agressiivselt juhatuse töö ja ignoreerivad selle otsuseid. Sõnum 22. märtsi juhatuse koosolekust, kus hääletati fraktsiooni esimeheks Jaanus Karilaid, läks Toompea fraktsiooni juhtkonna kinnistele kõrvadele. Simson tahtis kohta endale ja suures tuhinas koguni kolmeks aastaks, kuigi seni käibel olnud tava näeb ette vaid aastast esimehetsüklit. Ainult osade fraktsioonikaaslaste kõva kisa sundis teda plaanist loobuma.

Aseesimehed valiti teerulliga, nii et Karilaiu tiib ka sellest kohast ilma jäeti. Sisuliselt on tekkinud Keskerakonna esimehe, peasekretäri ja büroo kõrvale paralleelne juhtimisorgan – parlamendifraktsioon. Kas saab suurt struktuuri juhtida üheaegselt kahest keskusest, olles vastamisi konfliktis? Muidugi mitte. Juhtida ei saa, kuid lõhkuda saab! Just seda tehaksegi.

Alustati maakondadest. Jah, Savisaar pööras viimastel aastatel kogu oma jõu Tallinna (loe: erakonna) kindlustamisele. Piirkonnad jäid unarusse. Eelkõige lonkas nende rahastamine. Just selle kasutas Simsoni tiib ära. Eelmisel suvel sõideti mööda piirkondi ja sarjati partei esimeest ning keskbürood, kes olevat maarahva unustanud. Käidi välja kindel lubadus, et pärast partei ülevõtmist eelseisval kongressil pööratakse piirkondadele rohkem tähelepanu. Lubati võimu, töökohti ja raha.

Raha mõjub alati! Nii saadi Tondiraba jäähallis Simsonile palju hääli. Nii mõnigi imestas: kas tõepoolest ligi pool erakonnast on Savisaare unustanud?

Ei ole. Vaadake, kes Tallinna saadeti – põhiliselt partei kohalikud funktsionäärid. Juhatuste liikmed, osakondade esimehed, rangelt valitud Simsonit pooldavad lihtliikmed. Nägin oma silmaga, kuidas Kagu-Eesti koosolekutel Savisaare pooldajaid Tallinna sõitjate nimekirjadest välja lükati. Külmalt! Nii tekkis kongressil petlik mulje Savisaare vastaste suurest hulgast.

On eriti kahju, et sisevõitluse relvadeks valiti Savisaare halvustamine ja raha. Ühest koosolekust teise korratakse, et erakond peab noorenema! Kuid kas oleme kuulnud, mida „noorendajad“ välja pakuvad? Ainsatki uut ideed pole siseopositsioon suutnud esitada.

Kuid nende retoorika ja hoiakud Riigikogus tuletavad meelde noorte oravate kevadist kudrutamist. Pole ka ime – endised keskparteilased Boroditš, Toomast, Laanet on reformierakondlikud tõed valutult omastanud. Asi siis neile järgneda pole. Nii lagundatakse aastaid sotsiaalse õigluse idee eest võidelnud Keskpartei hõbeseeklite eest parempoolsete seas laiali.

Iga ettevõtja teab, et konkurendi hävitamiseks on parim vahend saata firmasse tuletõrjekontroll. Küll see midagi leiab! Keskerakonna siseopositsioonile on saadetud appi kapo ja prokuratuur. Ilma kutsumata on kohal valitsustruu peavoolumeedia. Kui lisada kõhklejad Tallinna linnavalitsuses, saame kokku ühisrinde, mille vastu võitlemiseks Ninasarviku ühest sarvest väheks jääb.

Kuid tal on relv, millest teised unistama jäävadki – pea 40 000 häält kohalikel ja 25 000 parlamendi valimistel. Tema juhitavat parteid toetab neljandik valijaist riigis ja Tallinnas on tal absoluutne enamus. Kui need reaalsed arvud sisevõitluses kaduma hakkavad, saavad Keskerakonna lõhkujad teada kibeda tõe – rahvas neid ei austa ega armasta.

KESKMÕTE: On eriti kahju, et sisevõitluse relvadeks valiti Savisaare halvustamine ja raha.

HEIMAR LENK, Riigikogu liige, Karilaiu tiib

Jaga |