Ajalugu uurides vabaneme luuludest

Ants Metsla,      07. juuni 2006


Meie parempoolsed, kõmistades „isamaalisuse" tühja tünni ja pidades ristisõda kommarite vastu, meelitavad liimile ullikesi valijaid. Nad peavadki seda tegema – see on nende parteiatribuutika.

Osaliselt võib nõustuda, et Eestil polnud Teise maailmasõja eelõhtul ja 1940. aastal muid (nn soomelikke) valikuvõimalusi. Tagantjärele-tarkusega võib aga küsida: kas 200.000 inimelu polnud „hääletule alistumisele" siiski liialt kõrge hind?

Üldse ei saa nõus olla seisukohaga, et meie riigijuhid (Päts, Laidoner jt) on Eesti iseseisvuse kaotamises süütud, samuti sellega, nagu olnuks anneksiooniaastail meie elu edendamiseks kuulumine komparteisse obligatoorne.

Olen põlvkonnast, kes on näinud küüditamist ja kolhoseerimist, „tiblade" (nii neid külas kutsuti) ja kommarite kuritegusid ja alatusi, aga näinud ka ausaid kommuniste. Toona oodati külades „valget laeva", kuulati Ameerika Häält, idealiseeriti sinimustvalget ja Pätsu-aega. Polnudki raske järgida vanemate õpetust „Kunagi ära hakka kommunistiks!", ehkki ka parempoolne ilmavaade on olnud eestlasele ikka võõras.

Kui uus iseseisvus ellu lauldi ja uued, enamasti küll vanad võimurid oma läbinähtavate ambitsioonidega lavale kargasid, oli selles ajalugu tundvate inimeste jaoks vähe ülevust, lootustki napilt. Pigem tundus toona tõepärasem Gustav Naani ütlus: „Prussakad ronivad pragudest välja." Varsti nägi rahvas ka „isamaalaste" tõelisi aateid: äraostmised, rahavargused, mahaparseldamised (nt raudtee müümine).

Oleme seda talunud, kannatlikud nagu oleme.Aga toona, saatuslikul vaikival ajastul oli ju samamoodi: oi kui kaugel ja kõrgel oli klikk rahvast!

Jah, muidugi, „suured" määrasid Eestimaa saatuse. Aga meie ise – miks nohisesime omaette? Kas mitte seepärast, et orjameelsust õppisime oma juhtidelt?

Meenutagem, kuidas kindral Laidoner sõitis 1940. aasta 17. juuni varahommikul Narva andmaks punaväele luba baasidesse tulla, aga nood, oh häda, olid laia laviinina juba poolel teel tal vastas – oli toimunud agressioon ja alanud okupatsioon. Kuid Laidoneri nähti seda mitte taipavat: ta lasi end alandavalt kohelda auastmelt madalamal punakindralil, võttis sealsamas vastu otsuse Kaitseliit laiali saata. Ja nõnda kuni 1940. aasta juunipöördeni ja Varese nukuvalitsuse ametissekinnitamiseni president Pätsi poolt. Oma riigi hävitamiseks kirjutasid Päts ja Laidoner alla enam kui 150 vallutajate poolt ette lükatud seadusakti. Eesti Vabariigile oli see häbi, allakirjutajaile Kolgata.

Kuniks süüdistame „suuri" – aga suurtel on ikka suurte õigus – ja unustame omaenda häbi, omast riigist asja ei tule.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)