Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Sundüürnik Niina sai endale kodu

HEIMAR LENK,      14. mai 2008

Niina kodu pole küll täpselt see, millest ta terve elu unistas, aga lõpuks ikkagi on see päris oma kodu. Sealt ei aja teda enam keegi välja. Kui just Pärnamäed „õigusliku järjepidevuse“ alusel ümber jagama või erastama ei hakata. Aga Niina ei lähe sealt vist isegi siis enam mitte.

Niina oli harjunud kodu kaitsma. Aastaid tagasi lubas ta, et oma elupaigast Tallinnas Sakala tänavas ei lähe ta ise kusagile. Kui läheb, siis vaid – jalad ees. Või ehk väevõimuga ja tugevama õigusega, jõuga või relvaga saanuks teda tänavale tõsta.

Saatus halastas – Niinal jäi kodust väljatõstmise päev nägemata.

17 aastat võitles vapper naine Niina Kikas oma koduõiguse eest, mille ebaõiglane omandireform talt võttis. 17 aastat kestsid kohtuprotsessid, mis viimaks tervise murdsid. Niina lahkus, kuid kohtuasjad jätkuvad ja lõppu neil veel ei paista. Kui üks lähedane tuttav Niinalt vaid mõni päev enne tema igavikuteele asumist küsis, kas saaks haiget millegagi aidata, palus Niina vaid üht: „Toeta mu meest, et tal jätkuks jõudu õigluse eest lõpuni seista!“

Uus Eesti, mille nimel Niina ja tema abikaasa Riho lippudega Lauluväljakul käisid ning Balti ketis seisid, on neile kahele vastutasuks vaid murepäevi kinkinud. Omal ajal sattusid nad  elama ühte sellisesse õnnetusse majja Tallinna kesklinnas, mida „omandireformikeeles“ baltisakslaste varaks nimetatakse. Suur segadus on selle ümber käinud ja enamik sundüürnikke on nendest majadest vabariigi taasvabade aastate jooksul välja aetud.

Niina perekond sellega ei leppinud. Nemad lootsid eestlaste kainele mõistusele ja üksteisetoetamisele. Kuid mõlemad vedasid sedakorda alt. Viimast tänavaletõstmise kohtukutset Niinale ei näidatud, sest tema oli oma mõtetega juba kaugemal. Seal, kus küüditamist ei tunta.

Nii lahkuski tubli naine meie seast lootuses, et kodu jääb ehk perele alles.

Kui kunagi häbenemist vääriva, et mitte öelda alatu omandireformi ajalugu kirjutama hakatakse, läheb Niina Kikase nimi sinna suurte tähtedega. Nii pikka kohtuteed kui tema pole suutnud veel ükski kodu kaotanud eestlane käia. Niina oli esimeste hulgas, kes 1990-ndate alguses ülekohtuse omandireformiseaduse vastu välja astus, kes õigluse nõudmisest  hetkekski ei loobunud ning kes innustas ja julgustas  saatusekaaslastest sundüürnikke lõpuni. Ehk oli ta meie kaitseingel?

 

[HEIMAR LENK

endine sundüürnik

 

Niinat mälestavad mõtte- ja saatusekaaslased Üürnike Ühendusest: Helle Kalda, Urmi Reinde, Marika Tuus, Feja Räim, Peeter Tedre, Vello Rekkaro, Rein Mark, Tavi Nirk, Valdo Aren, Rita Loor, Mai-Liis Adams.

 

 

[fototekst]  PERE HÜVASTIJÄTT: Niinaga jätavad hüvasti abikaasa Riho ja poeg Andrus.

Fotod: Heimar Lenk

 

 

 

 



Viimati muudetud: 14.05.2008
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail