Eesti elu klassika

RALF R. PARVE,      25. aprill 2007


Kes ei tahaks ratsa rikkaks saada?! Ja sealjuures erilise vaeva ja tööta. Ning veel ebaseaduslikult! See on – nagu moodsas keeles öeldakse – uus trend. Ja selle elluviimiseks pole mingeid olulisi takistusi.

Suisa sulide paradiis!

Neljapäevases TV 3 Raporti-saates tutvustati publikule üht Aleksandri- nimelist suli. See vennike oli üle kümne korra jäänud ühes suurpoes vargustega vahele. „Ärandatut" oli iga kord 500–1000 krooni eest. Piilukaamerate abil nabiti suller peaaegu iga kord kaupluse turvameeste poolt kinni. Kabajantsikult võeti varastatud kraam tagasi ning seejärel kutsuti politsei kohale. Too viis Sassikese endaga kaasa, koostas protokolli ja… Järgmisel või ülejärgmisel päeval oli pikanäpumees jälle samas poes igasugust nodi virutamas.

Siit kerkivad ka kõige truualamlikuma riigialama pähe kurjad küsimused: mille kuradi pärast on vaja asjasse üldse politseid kaasata ning mis tunne on napipalgalisel lihtpolitseinikul, kui vargale ei saa teha midagi muud, kui teda igakord autoga sõidutada? Ei tohi ju sellisele profülaktika mõttes paari sirakat kumminuiaga üle turja äsada. Selle eest läheks hoopiski politseinik reaalsete rootsi kardinate taha.

Tänu kaabakaid armastavale ja neid demokraatiajõul kaitsvale Eesti Vabariigi seadusandlusele kujuneb igas pikanäpuomanikus (soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet järgiv termin!) karistamatuse tunne ning nad teavad juba pärast esimest kinninabimist, et karta pole neil tarvis midagi.

Veel huvitavam oli samas saates tutvuda salaviinatootjate tegevusega. Aasta jooksul tabatutest vaid üks sai kaheaastase karistuse. Ja sedagi tingimisi! Ülejäänutele määrati vaid mingid pisitrahvid.

Siit aga kerkib vägisi üles ketserlik mõte: uha pudelitesse paari miljoni eest salaviina, ning kui aasta või paari pärast jäädki vahele, saad paar tingimisi aastat, lõpuks investeerid selliselt teenitu kinnisvarasse – ja ongi aus ärimees valmis. Milleks veel tööl käia või haridust omandada?! Aitab vaid keemia ja füüsika algteadmistest viinasegamise ulatuses.
Tõeline Eesti elu klassika!

Parlamendis kuuleb vinget keelepruuki

Sellest polegi kes teab kui palju aastaid möödas, mil õrnahingeline mõõdukas Liia Hänni sattus hüsteeriasse, kui Janno Reiljan mingi asja kohta Riigikogu saalis "lollakas!" ütles. Proua nõudis talt kogu maailma ees vabandamist ning tahtis, et roppsuine kolleeg saalist välja toimetataks. Suure vaevaga suudeti Liia-proua maha rahustada. Hiljem on Janno Reiljan paraku silma paistnud krõbedamagi sõnavaraga.

1993. aastal toodi mulle üks väljavõte ingliskeelsest raamatukesest "The Table", milles tutvustati Briti Rahvaste Ühenduse endiste ja praeguste liikmesriikide parlamendis kõlanud keelekasutust. Tõele au andes, meil on sellise „terminoloogiani" veel üsna pikk tee.
Üksjagu epiteete vastaste iseloomustamiseks ammutati nendes maades loomariigist. Näiteks Sri Lanka parlamendis on tavaline eeslipoeg. Ahvi, roti, itsitava hane jt hulgast ei puudunud ka liberaalist üürihobune. Veel eelmise Riigikogu koosseisu ajal kõlas Toompeal saadikuid saali kutsuv kell. Mõnedes parlamentides kutsutakse seda signaali lehmakellaks.
Need on loomariigiga seotud parlamentsed sõnad. Kuid tundetoonilistest pöördumistest tuleks nimetada selliseidki nagu väike tobu, valevorst, goebbels ja superhull.
Zambia parlamendis loetud väga ropuks pöördumiseks seltsimees eesistuja.
Tavapärased aga olnud sellised austusavaldused nagu lakei, kloun, lögane, kärnased, poliitiline röga, suur patukott.
Parlamendiliikmete karmimatest pöördumistest on kirja pandud selliseid nagu "härra spiiker, nad lutsivad mülkavett", "pikk keel ja tühi pea", "enamik parlamendiliikmetest on andunud alkoholile", "selle mehe peaks vangi panema", "valitud kogu on esimese mulje järgi ilmselt lakku täis".
Õpetlikud on mitmedki muud pöördumised. Näiteks : "Kõrgeauline esimees! Ka seapõis varre otsas võib olla parlamendiliikmeks valitud." Nõnda öeldi konkreetse dzhentelmeni kohta 20. veebruaril 1990 Briti parlamendis.
Igati tähelepanuväärivaks on peetud selliseidki määratlusi kui "kuulates teie nõtru, lollakaid vabandusi…" ja "ma vaatan sellele väikesele peletisele kui hampelmannile".
Sellise keelevaraga tutvunu võib rahulolevalt nentida, et meie Riigikogul tuleb "maailma parimate standarditeni" küündimiseks veel üsnagi pikk maa maha käia.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)