Käib üks lõputu kannatusmäng

Aeg-ajalt meedias tõstatatakse või, õigem oleks öelda, kistakse üles labane ja tendentslik „probleem": et miks siis ikkagi on Eesti inimene enamasti tige ja endassetõmbunud? Et isegi paljukannatanud Kampucheas naeratatakse Eestist tulnud eurooplannadele lahkesti - näidatakse pärismaalaste suurt õnnetunnet. Seda „naeratusepõuda" vaetakse meil küll lehtedes, küll teleekraanidel ja raadios.

Vaata ja imesta, otsekui selleks, et murelikku murejuttu pikemalt saaks, jäetakse kõrvale tavainimesele ilmselge asi: kuhjuva ühiskondliku tigeduse põhjuseks võib olla vaesus, peost suhu elamine, karjuvalt ebaõiglane ühiskondliku produkti jaotus, äärmiselt väärastunud palgasuhted, silmakirjalikud ja lihtrahvast nöörivad maksu- ja sotsiaalpoliitika. Pole siin midagi süüdi eestlaste geenid ega ajalugu!

Võtkem näiteks valitsuse silmakirjalik ja küüniline „elektrituru avamine". Juba on selgeks saamas või saanud, et Eestis on tarbijate rahakott teeninud suure matsu näiteks Eesti Energia energiamüüginduse „üldteenuse" ja elektri kättesaamise eest võetava „juhtmekulumistasu" üleskruttimise kaudu. Aga meie vagur „euroopastatav" rahvas on kannatanud kõike vaikides, ei ole hakanud appi karjudes tänavatele tulema nagu äsja kuulsime Bulgaaria ja Hispaania kohta. Kui kauaks jätkub Eestis puhtatõulist eesti kannatlikkust?

Eesti riik on enesekiitliku ideoloogia ja kitsi sotsiaalpoliitikaga nüüd kaks aastakümmet edukalt külvanud oma rahva enamuse jaoks tigedust, koonerdades inimlikkuse pealt. Aga mida külvad, seda lõikad - nii lihtne see ongi!

HANS PALKMAN Pärnumaa mereäärselt

Jaga |