Kellele muld, kellele kuld - sotsiaalsest sidususest

Kõik see ja veel rohkesti muudki elustub-taastub peale kõige muu meie ettekujutusis, kui lugeda MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik ühe käilakuju Aimar Altosaare 29. oktoobri arutlust "Hädas pehme varaga". Pehme vara all mõistame kõige üldisemas mõttes ju esmajoones seda, mis on hädavajalik inimeksistentsi kestvuseks, ning kuivõrd inimsõbralik ja kestlik on meie 21-aastane taasiseseisvunud riik.

Parempoolse poliitiku kohta mitmeti üllatavalt sotsiaalseid väärtusi rõhutavas arvamusartiklis on nimetatud-põhjendatud need esmatähtsad ülesanded, mida on ilmtingimata tarvis panna senise sotsiaalministeeriumi kõrvale tulevikus loodava sotsiaalse sidususe ministeeriumi põhiülesanneteks. Sest kui asja vaadelda mitte satiirilis-pilalikus võtmes, vaid läbi täiesti tõsise elutarga prisma, siis on meil bürokraatlikult kalgi mainega sotsiaalministeeriumi kõrvale teovõimelisemat ja meie tillukese rahvuskehami säili(ta)miseks toimivat keskasutust hädasti tarvis küll. A. Altosaare visioonis meie ühiskonnaliikmetele väga vajalik sotsiaalse sidususe ministeerium (võrreldes seni vaid Brüsseli tippbürokraatiale meeldimisele sihitatud inimkauge sotsiaalministeeriumiga) peab esmajoones arendama koostöövõimet ja usaldust ühiskonnas tervikuna ning võiks täita ühtlasi ka rahvastiku- ja regionaalministri ülesandeid. Sõjapurustuste tagajärjel külmetanud-nälginud Saksamaa hämmastavalt kiire majanduslik ja poliitiline taassünd osutus teatavasti võimalikuks eeskätt seetõttu, et omaaegne Bonnis tegutsenud eaka Konrad Adenaueri juhitud liiduvalitsus ei pidanud kramplikult silmas mitte üksnes riigi rahanduslikku tasakaalustatust, vaid kavakindlalt ka sõjatormides vaesunud-räsitud kodanikkonna sotsiaalseid vajadusi.

Meenub, et kui ma omal ajal (1997-1999) Tiit Vähi juhitud koalitsioonis Riigikogusse kuulusin, oli toonase valitsuse poliitika üldnimetajaks just sotsiaalne turumajandus. Ka T. Vähi järel tegutsenud Mart Siimanni valitsus juhindus eeldusest, et rahvamajanduse arengu üks peatingimusi on inimeste sotsiaalsete vajaduste ja ainelise turvalisuse tagamine.

Aga seejärel võimule rebinud parempoolsed (lausliberaalsed) jõud tegid esmajärjekorras panuse üksnes ettevõtluse kiirarendamisele, jättes rahva sotsiaal-kultuuriliste vajaduste leevendamise kaugesse tulevikku - mingisse ulmelisse aega, mil riik on rikka(ma)ks saanud. Milleni inimeste sotsiaalsete tarvete pikaaegne tagaplaanile jätmine on viinud, näitab noorte ja võimekate riigikodanike massiline võõrsile elama-töötama siirdumine.

Valitsuse küünilisus ei väljendu paraku mitte üksnes lausvaletamises rahvale (et Silver Meikar kui luuseriks laimatud tüüp olla valetanud ja laimanud ausat Reformierakonda, ja et reformistide rahaasjad olevat suisa eeskujulikult aetud), vaid kahjuks selleski, kuidas valitsus näeb ja mõistab sotsiaalküsimuste lahendamist. Nii kulus arstidel jt meedikutel streikimiseks lausa mitu nädalat, enne kui sotsiaalminister ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees viimaks ometi hakkasid mõistma vajadust aktiivsemalt osaleda töötüli-läbirääkimistel. Samaaegu jätkub paljulapseliste perede, pensionäride ja puudega inimeste õigustatud nõudmiste süstemaatiline eiramine üldise ja ammu äraleierdatud põhjendusega: kui riik saab millalgi rikkaks, küll me siis teie pensione ja toetusi suurendame. Seni aga ei kata aeg-ajalt armulikult antavad tillukesed pensionitõusud enam ammu elukalliduse pidevat tõusu ega suurenevat väljaminekut elektri eest tuleva aasta algusest. Valitsus ei ühine Euroopa sotsiaalhartaga küüniliselt lihtsalt sellepärast, et ta ei kavatsevat seda nagunii täita, nii et sellega liitumine või mitteliitumine olevat lausa „kama kaks"...

Visionäär Aimar Altosaare nägemuses on Eesti sotsiaal-majandusliku arengu esmatingimus aga ühiskonna "pehme vara " kaitsmine. Peale noortele soodsate arenguvõimaluste loomise ja ettevõtluse soodustamise näeb A. Altosaar ka keskmist ja eakamat põlvkonda - nende kogemused ja elutarkus kui ühiskonna kullafond tuleb kaasata uuskasutusse. Eakamatel inimestel on oskused ja kindel roll sidustada perekondi ja ühiskonda. Põlvkondade koostoime ja vastastikune austus on iga ühiskonna kestlikkuse eelduseks. See ongi sotsiaalne sidusus.

ANTS TAMME

Jaga |