Hooligem üksteisest rohkem!

Reet Linna,      18. detsember 2002


Ükskõik, millise korra ajal me ka ei elaks, alati on keegi, kes elab kehvemini kui Sina ja mina. Keegi, kes vajab abi. Võib ju küsida, et kelle süü see on, kui allakäigutrepp aina pikeneb?

Pole mõtet jagada inimesi halvemateks ja paremateks. Mõned satuvad allakäigutrepile oma süü läbi, teisi tõukab juhus või saatus, kolmandad ei oska selles uues, nn demokraatlikus riigis kohaneda. Aga abi vajavad kõik. Mõnel juhul on uhkus see, mis keelab inimestel oma nõrkust näitamast ja abi palumast.
Varem olid lastekodulapsed abisaajate nimekirjas esimesed. Täna aga kasvab keskealiste kodutute hulk. Pole kodu, tööle ei võeta, nälg on suur ja meeleheide ajab hulluks. Appikarjed on liiga tugevad, et neid mitte tähele panna!
Seepärast olen nõus kõva häälega võimendama seda muret. Nendest hädalistest, keda mina olen näinud, on ühte osa võimalik päästa, andes neile peavarju, sooja toitu ja riiet selga. Parimal juhul on võimalik osa tööle panna. Ja kui nende hulgas ongi pöördumatult allakäinud inimesi, siis väärivad nad vähemalt inimlikku kohtlemist ja katust pea kohale!

Mul on hea meel, et Eestimaal on palju vahvaid inimesi, kes minu pöördumisele on vastanud, pakkudes igakülgset abi. Ehk saame kodututele supiköögi, paremad elamistingimused ja rohkem voodikohti.

Sa ei tea iial, millal Sa ise abi vajad!

Hooligem üksteisest rohkem, ükskõiksus on kõige jubedam tunne siin ilmas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)