Eelarve ootab 11. detsembril vastu võtmist

MEELIS ATONEN,      27. november 2002


Kuuldub jutte, justkui oleks kõige kasulikum jätta eelarve sel aastal sootuks vastu võtmata. Kellele see kasulik oleks, võiks küsida. Poliitmänguritele ja skandaale ootavatele ajakirjanikele. Vastutustundlikele poliitikutele ja enamikule inimestest selline olukord küll kasulik ei oleks. Just seetõttu tuleb eelarve veel sel aastal vastu võtta.
Koalitsioon tahab eelarve detsembrikuu teisel kolmapäeval vastu võtta.

See oli neli aastat tagasi, kui parlamendi tollane opositsioon hääletas mõni kuu enne Riigikogu valimisi menetlusest välja 1999. aasta riigieelarve. Nüüd neli nädalat tagasi, mõni kuu enne 2003. aasta üleriiklikke valimisi, ajalugu kordus. Opositsioon hääletas eelarve eelnõu taas menetlusest välja. Mõlemal korral valitses riiki vähemuskoalitsioon. Siinkohal sarnasused kahe sündmuse vahel lõpevad.

Isamaaliidu ajaloolise mälu nõrkus

Aastatetaguseid sündmusi meenutades on oluline märkida tookordse opositsiooni kriitika üksmeelsust. Riigieelarve projekti tulude pool oli majanduslikult väga raskel languse ajastul selgelt ülepaisutatud. Tollane valitsus ei suutnud valimiste eel vastu panna kiusatusele valijale mett moka peale määrida.
Aeg näitas, et Reformierakonna juhitud tollasel opositsioonil oli õigus: pärast 1999. aasta Riigikogu valimisi tuligi eelarvet tublisti kärpida ning keeruline periood majanduses sai läbi alles mõne aja pärast. Populistlikust eelarvest ei lasknud end mõjutada ka valija - tollased valitsuse põhijõud said Riigikokku kõige napimalt.
Praegune seis on sootuks teine. Ühtne oli vaid opositsiooni mängurõõm, mis eelarve
menetlusest välja viis. Oponendid on 2003. aasta eelarve projekti kriitika üles ehitanud ilmsete vastuoludega.
Seda on selgelt näidanud eelarve arutlus Riigikogus pärast valitsusepoolset eelnõu uuesti menetlusse andmist.
Kõige selgema kriitikaga on esinenud Rahvaliit, kuid see on suunatud eelarve koostamise aluste ehk pigem riigieelarve uue baasseaduse kui eelarve enda sisu vastu.
Isamaaliit näeb peamise ohuna eelarve liiga suuri kulutusi, Mõõdukad seevastu eelarve kulutuste väiksust. Viimaste stiil kulutada rohkem kui teenitakse ei tohiks enam kedagi üllatada, sest ka valitsuses olles ilmutasid nad pidevalt soovi võtta riigile toetuste maksmiseks laene või suurendada inimeste maksukoormust.
Isamaaliidu kriitika näitab ajaloolise mälu nõrkust, sest 2003. aasta riigieelarve on
koostatud sama eelarvestrateegia alusel, mis võeti vastu nende erakonna juhi Mart Laari peaministriks olemise ajal.

Riik täidab oma kohustused

Palju küsimusi on tekitanud eelarvesse planeeritud defitsiit, mille toob endaga kaasa
pensionireformi teise samba rakendumine.
Summa, mis eelarves seisab lihtsa kuluna, on käsitletav säästmisena tuleviku tarbeks.
Loomulikult ei saa teise samba kulutused igavesti eelarvesse puudujääki tekitama jääda. Üleminekuperioodil, vältimaks teiste tähtsate valdkondade surve alla sattumist, võib seda kindlasti lubatavaks pidada. Selliste muutuste tarvis ongi Eesti riik säästnud aastaid vahendeid stabiliseerimisreservi.
Pensionireformi teise samba käivitamine on kaasa toonud poliitikute vastutustundetuid ettepanekuid vähendada riigi panust pensionifondidesse säästmisel.
Reformierakond leiab, et säästmisel saab riigil kogumispensioni süsteemiga liitujatele olla vaid üks sõnum: stabiilsus ja riigi võetud kohustuste kindel täitmine.

Sotsiaalvaldkonnale üle miljardi juurde

Ehkki oponendid on riigieelarvet laitnud, võib kindlalt väita, et see toob kaasa häid sõnumeid paljudele.
NATOga liitumisel on loogiline, et Eesti riik kasvatab kaitsekulutusi. Sotsiaalkulutuste eelarve kasvab enam kui miljardi krooni võrra. Eelarve vastuvõtmisega luuakse eeldused haridus- ja kultuuritöötajate sissetulekute kasvuks, palgalisa võivad oodata politseinikud. Jätkub algkoolilaste tasuta koolilõuna projekt.
Oluline on omavalitsuste eelarvete kasv, millest üle 300 miljoni krooni tuleb lisatoetustena riigieelarvest. Kindlasti oodatakse paljudes Eestimaa paikades lubatud investeeringuid. Tõsi, mitte kõik pole rahul, aga see ei olegi võimalik.
Liiga tihti käsitletakse eelarve menetlemist kui jagajate võidujooksu. Poliitikud tahaksid olla võimalikult suurema raha andjad.
Tegelikult pole jagamine sugugi kõige olulisem. Hoopis tähtsam on leida teid, kuidas riik suudaks kulutusi kokku hoida. Leida teid, mil viisil suunata raha just sinna, kus seda kõige õigemini kasutada. Tuleb mõelda sellelegi, et tulevased põlved ei peaks meie tänaseid arveid kinni maksma.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)