Russofoobide aeg Toompeal läbi

ENN ANUPÕLD,      21. november 2001


Saaremaa mehe Aini minevik on seotud küüditamisega. Täna aga pole tal viha ega vaenu tavaliste vene inimeste vastu, sest ka nemad kannatasid Stalini terrori all. Aini külalised soomlased aga huvitusid, kuidas on nüüd, kui maailm on muutunud ja ka Venemaa muutunud? Aga eestlastele on see endiselt õrn teema. Ärimeestel, majandustegelastel, kultuuriinimestel barjääri pole, aga valitsuse tasandil pole julget otsustavust näha.

Septembris olin tee- ja autojuhiks kolmele Tartu sõpruslinnast Tamperest pärit soomlasele. Kaks sõpra, üks meditsiinidoktor ja teine tuntud professor-õigusteadlane, endine Maailma Juristide Liidu president, tegid kolmandale 60. juubeli kingituse - reisi Saaremaale.

Soomlased vaimustatud Saaremaast

Virtsu tagasi sõites tegime praamil kokkuvõtteid. Mehed olid Saaremaast vaimustatud. Meenutati käike Sõrve, Lümandale, Kihelkonnale, Kuressaare lossi, Kaali kraatrile, Koguvale, Pädaste mõisa ja maavanema Jüri Saare vastuvõtule. Tänu Peeter Palule külastati uut õlletehast. Lubasid Tamperes uhkustada seal kingitud pudeliga "Saaremaa oma õlu".
Sõitsime vana teed Kallimäe ja Laimjala kaudu, et näha Arnold Rüütli lapsepõlvemaid, oli ta ju just valitud. Saarlased on õigustatult uhked, et võim koondub üha kindlamalt saarlaste kätte - president, Tallinna linnapea, kaitsejõudude pealik, kaitsepolitsei esimene mees, riigiprokurör. Ja peaministri abikaasagi saare tüdruk. Kena keik!

Soomlased vapustatud Siberi mälestustest

Ent kõigi kolme arvates oli reisi "kohakohta" õhtu Kuressaare Smuuli linnaosas elava tavalise saare pere kodus. Soomlasi vapustas pereisa Aini jutustus nende pere küüditamisest 1941 aastal. Isa, ema, lapsed ja pime vanaema laaditi Jaagurahu sadamast laevale ning viidi Paldiskisse. Seal nägi Ain viimast korda oma koolijuhatajast isa.
Õhtu möödus Siberi mälestusi jutustades. Soome härrad küsisid, kuidas ta pärast kõike üleelatut suhtub venelastesse. Aini sõnul pole tal viha ega vaenu tavaliste vene inimeste vastu, sest ka nemad kannatasid Stalini terrori all. Vaesed vene inimesed aitasid neid, andsid paar külmunud kartulit ja kas või viimase sibula. Mälestused üllatasid põhjanaabreid üdini.

Eesti-Araabia Selts on, Eesti-Vene Seltsi pole

Praamil kokkuvõtteid tehes küsis üks soome reisimehi, kas meil on Eesti-Vene ühingut või seltsi. Vastasin, et meil on sellised seltsid paljudega, isegi araablastega. Aga suure idanaabriga pole...
Miks? Soomlased olid selgelt hämmeldunud. Põhjuseid on palju, selgitasin. Ajalugu, poliitilises õhustikus kümmekond aastat tagasi üles puhutud russofoobia, mille toel nii mõnigi Toompeale pääses. Vene kaart oli meil tookord mitte nõrgem kui hiina kaart maailmapoliitikas.
Aga nüüd? Maailm on muutunud ja ka Venemaa muutumas? Vastasin, et see on veelgi üsna õrn teema. Tõepoolest - ärimeestele, majandustegelastele, kultuuriinimestele barjääri pole. Rääkisin transiidi osast Eesti riigituludes, Lähi-Venemaa ja Peterburi toiduainete turu tähendusest Lõuna-Eesti kaubavahetusele, Elmo Nüganeni kultuuripreemiast. Mainisin, et ka meie presidendikandidaatide õpingu- ja teadusteel, aga ka Neeme Järvi, Eri Klasi ja teiste väljapaistvate eesti muusikute kujunemisel on Moskva ja Venemaa etendanud märgatavat osa.

Ajalugu pole vaja häbeneda

Harisin neid veidi Peterburi tähendusest eesti kultuuris ja poliitikas - Pätsi-Laidoneri eluloost, Peterburi eestlastest, jutustasin kapten Jõgist, orasest, vendadest Tummeltaudest, Viktor Kingissepast ja Jaan Anveldist. Sest selline on ajalugu ja pole siin häbeneda midagi või maha vaikida või kõveraks väänata.
Aga täna, praegu, Putini Venemaa?, pärisid soome mehed. Siin võisin viidata vaid allakirjutamata piirilepingule, presidendi ametirahale ja Tartu Ülikooli Voronezhis asuvatele varadele.
Vana tark Otto von Bismarck, kes oli kunagi Peterburis Preisi saadik, on oma kogemused kokku võtnud ühte mõttesse: Venemaa pole kunagi nii nõrk, nagu ta halvematel aegadel tundub olevat, ega kunagi nii tugev, nagu ta parematel aegadel paistab olevat. Ajalugu on seda mõtet veenvalt tõestanud.

Soomlaste suhted venelastega loomulikud

Soomes tegutseb Soome-Vene Ühing, ja selle kohalikud osakonnad üle maa. Seda peetakse loomulikuks ja vajalikuks. Äri käib, turism laieneb, soome ettevõtjad on vene turul. Ühingu eesotsas on alates 1995. aastast Jussi-Pekka Alanen. Tegu on laialt tuntud ja soliidse organisatsiooniga. Leitakse, et on vaja tihendada kultuurisuhteid, laiendada inimestevahelist läbikäimist, aidata kaasa valitsuse idasuhete poliitikale.
Vaatame lõunanaabreid. Läti president on kohtunud Putiniga, Adamkus tegi Moskvasse tulemusliku riigivisiidi. Võibolla ei tasu meil luua müüti, et meie poolt on kõik tehtud ja ootame signaali Moskvast. Ehk oleks arukam ise kõvemini tuututada, et kõige kõrgem kutse tuleks, sest Kreml klaarib probleeme aastasadade pikkuste tavade alusel vaid kõige kõrgemal tasemel. Tsaarid otsustavad, djakid jooksevad ja kirjutavad. Ei aita ministritest ega isegi peaministrist, et tagasi küsida presidendi ametiraha. Julgen arvata, et see oleks ammu juba õige mehe kaelas Kadriorus pärast Moskva-visiiti. Ent meil on juba seitse aastat olnud igavesed jamad raudtee ja rongiliiklusega. Paasikivi ja Kekkonen tõid tagasi Porkkala, avasid Saima kandi.
Võibolla võtaks soomlastest eeskuju ka teistes asjades, nii nagu ühele normaalsele euroopalikule riigile kohane. Võib-olla oleks aeg kolkalikke nägemusi avardada, analüüsida oma enesehinnangu paikapidavust ja asendit maailmakaardil ning leppida tõsiasjaga, et oleme iseseisev, kuid väike riik, kellel on suur idanaaber. Viimase aja arengute taustal pole võimatu, et meie EL ja NATO pürgimuste positiivse otsuse tegemisel küsitakse ja arvestatakse Washingtoni, Londoni, Berliini ja Pariisi kõrval ka Moskvat. Nagu tõdes Paasikivi, on aruka poliitika aluseks faktide tunnustamine. Ehk leidub julgeid, kes ka meil tõsiasju mõistavad ja tunnistada julgevad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)