Elame Euroopa saatuse otsustavates hetkedes

Thoralf Gilbrant,      27. august 2003


Meie rahvas on oma ajaloo kõige tähtsama valiku ees. Mitte kunagi varem ei ole olnud vajadust asju nii põhjalikult läbi kaaluda.
Need tähtsad asjad puudutavad meie ühinemist Euroopa Liiduga. Täpsemalt öeldes puudutavad need Euroopa Liitu niisugusena, nagu see avaldub nn Maastrichti lepingu valgel. Euroopa ühinemine on jõudnud nüüd nii kaugele, et uue lääne liidu piirjooned on juba nähtavad. Liit võtab kuju, samal asjal kui võimas nõukogude leer on idas lõplikult lagunenud. Kas me võime rahvana ühineda Euroopa Liiduga ja saada suure lääneriikide ühenduse, Euroopa Ühendriikide liikmeks?
Üks asi on kindel: nii ELi sees kui ka sellest väljaspool ei saa olema paradiisi. Ja ükskõik kumma tee me valime, hinda tuleb maksta niikuinii.
Reaalsustaju ütleb, et ühinemine ELiga läheb meile palju maksma, väga palju. Hiljem võib olla tegemist isegi oma rahvusliku iseseisvuse kaotamisega. Kogu meie õiguslik süsteem allutatakse Brüsselist tulevatele direktiividele. Jääme sõltuma ELi seadustest ja kohtuotsustest. Peame end kohandama ühenduse majanduse ja poliitikaga. Me ei ole enam iseenda peremehed.
Sama kindel on ka see, et väljapoole jääminegi ei ole tasuta. See hind saab olema nii kõrge, et pole kindel, kas meie rahvas on iseseisvuse eest valmis taolist ohvrit tooma. Tuleb nimelt arvesse võtta, et oleme Euroopas sunnitud elama enneolematult võimsa jõu pideva majandusliku ja poliitilise surve all. See supervõim hakkab kaitsma oma siseturgu muu maailma ja seega ka meie eest tollibarjääridega. Meil on juba näiteid selle kohta, kuidas ühendus on kaitsnud oma huve ja tõrjunud eemale tõsiseltvõetavaid võistlejaid, ning see on alles algus. Meie ees avanevad hirmutavad väljavaated.
Valik, mille ees seisame, on nii raske ja tähtis, et nii pooldajad kui vastuseisjad peaksid oma seisukoha läbi kaaluma. Olukorras, kus kogu Euroopa on meie silmade ees uut kuju võtmas, ning kus me peame langetama oma rahva kogu tulevikku mõjutava otsuse, on meie kohuseks uurida asja nii põhjalikult kui võimalik. Kas see aga tavainimesele liiga raske ei ole? Kahtlemata on, kuid teisest küljest on olukord vastuolus meie rahvusriigi põhimõtetega. Tegelikult on see hoop tervele meie demokraatlikule süsteemile.
Rahvas teab küll! Enamusel on piisavalt tervet mõistust - kui seda vaid kasutataks ...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)