Miks eesti mehed surevad?

 Täna peame kibeda kahetsusega nentima, et meie tubli ja tuntud, töökas ja eesti rahva pärast kogu elu muretsenud rahvastikuteadlane Kalev Katus ei elanud ka ise pensionieani.

„Ületöötamine!“ – oli nende inimeste esimene reaktsioon, kes kuulsid kurba sõnumit kõigest 52-aastase Katuse lõplikust lahkumisest Soomes tööl olles 11. juunil.

Kohe meenus ka dirigent Peeter Lilje (minekuhetkel 43), kes 1993. aastal leiti surnult samuti Soomes hotellitoast ja samuti tööreisil viibides. Vaevalt pool sajandit elanuna lahkusid eelmisel kümnendil suured muusikud Raimo Kangro ja Lepo Sumera. Liig noorelt läks ka tehnikateadlane, TTÜ energeetik Olev Liik (48-aastasena 2005. aastal) ja alles tänavu aprillis lõppes Tartu arstiteadlase Mart Kulli elutee (51-aastasena). Rahvarinde 20. aastapäeva meenutades ei ole me veel rääkinud Alo Matiisenist, kelleta Laulev Revolutsioon poleks olnud see, mis ta oli ja millisena ta eestlaste südamesse jäi. Andekas helilooja ise suri mozartlikult, 35-aastasena 1996. a maikuus.

Need on vaid esimesed üldrahvalikult tuntud nimed, mis meenuvad esimese viie minuti jooksul. Aga see lahkunute rida on pikk. Liiga pikk, et jätkuvalt ükskõikselt pealt vaadata eesti meeste varast äraminekut.

Miks surrakse? Mehed töötavad ennast surnuks. Mehed joovad ennast surnuks. Aga miks nad nii hirmsasti rabavad? Aga miks nad joovad?

Sest naised on tigedad, vastab mõni. See olevat meeste surma peamine põhjus. Selle eest põgenetakse tööle, selle eest põgenetakse viina sisse.

Seepeale ütlevad jälle naised kurjalt: „Eks abielluge siis omavahel!“ Tagajärg on, et igaüks purjetab oma paadis – mehed omas, naised omas. Aga upuvad kõik...

See riik, meie väike ühiskond siin lausa karjub – karjub selle järele, et lõpetataks vihkamine, üksteise vaenamine ja süüdistamine, vastastikune ületamatute nõuete esitamine. Vähemasti enne jaanipäeva võiks üles kutsuda suuremale hoolimisele ja vastastikusele silmavaatamisele. Ja eelkõige iseendalt küsida: mida mina teise inimese heaks ära teha saan? Mille jätaksin tegemata, et teine inimene ei kannataks?

URMI REINDE, peatoimetaja kt

Jaga |