Nädala juubilar ALBERT CAMUS 95

Sügislapsena teadis ja tundis Albert Camus kindlasti aastaaja meelierutavat  rütmi ja värvikirevat gammat. Kuid reaalsuses on see kõigest võrdkuju, see on kõigest absurd. Hoolimata püüdlustest liigitada Camus’ loomingut eelkõige eksistentsialismi raamidesse ja seostada teda kindlavormilise ateismiga, on nii selged piiritlused valed. Või vähemasti ebatäpsed.  Ideaalis eelistas ta iseendale viidata kui mõtlejale, kes ei esinda mustvalget ideoloogiat või suunda. Eelkõige luges inimene, mitte idee suures plaanis.

Alžeeriast pärit prantsuse kirjanik, ajakirjanik ja filosoof sündis 7. novembril 1913 äärmiselt vaestesse oludesse. Kooliajal Alzheerias ja ka ülikoolis õppimise algul oli Camus’ suureks kireks õppimise kõrval jalgpall. Sellele huvile tegi aga lõpu 17-aastaselt põetud tuberkuloos, mis kallutas kaalukausi süvaõpingute kasuks. Samas andis see tänuväärse tõuke lähemate suhete loomiseks teatri ja kirjandusega.

Tol ajal oli üks tema suurimaid mõjutajaid õpetaja Louis Germain, kes Camus’ talendisse uskudes aitas tal saada õpinguteks stipendiumi. Selle märgiks pühendaski Camus Nobeli preemia kättesaamisel tänukõne just temale. 1935. aastaks oli Camus omandanud teaduskraadi filosoofias.

Aasta varem abiellus Camus Simone Hie’ga, kauni näitlejannaga, kellel aga oli tugev morfiinisõltuvus. Peatse lahutuse põhjuseks sai truudusetus, seda mõlemalt poolt. Hiljem abiellus Camus pianisti ja matemaatiku Francine Faure’iga ning, hoolimata sellest, et ta naist sügavalt armastas, ja kaksikutest, kelle naine sünnitas, jäi Camus abielu kui institutsiooni suhtes alatiseks küüniliseks, leides, et see on ebaloomulik. Camus otsis (ning ka leidis) seiklusi ja armuafääre.

Määravat mõju avaldas Camus’le 20. sajandi Euroopa poliitiline olukord. Esimeses maailmasõjas hukkus ta isa. Teise maailmasõja puhkedes oli Camus algselt veendunud patsifist, kuid, olles Pariisis, kui Saksa väed sinna 1940. a. sisse marssisid, ja saades mitmete poliitmõrvade tunnistajaks, kinnistus temas saksavaenulikkus. Veel samal aastal valmisid Bordeaux’s tema esimesed teosed „Võõras“ ja „Sisyphose müüt“. Kuigi Camus oli prantsuse vastupanuliikumise ajalehe „Combat“ juures aktiivne ja sai ka selle peatoimetajaks, oli ta üks väheseid, kes avalikult kritiseeris Ameerika aatomipommide heitmist Jaapanile.

Peale „Combat’st“ lahkumist kohtus Camus esmakordselt Jean-Paul Sartre’iga, kellest sai tema lähedane sõber ja vaenlane.  Mitmetel aastatel kohtuti regulaarselt Cafe de Flore’is Pariisi oluliste kirjandus- ja mõtteisikutega. Kuid tervis vedas Camus’d taas alt ning ta haigestus uuesti tuberkuloosi, mis hoidis teda enam kui kaks aastat peaaegu täielikus eralduses.

Tagasi ühiskondlikku ellu pöördudes sai Camus’st tulihingeline inimõiguste eest võitleja. Ta kritiseeris ka Poola tööliste streigi mahasurumist 1956. aastal ja Nõukogude vägede sissetungi Ungari ülestõusu maha suruma.

Üks põhjusi, miks Camus’ igikestev looming on jäänud napiks, on kaastöö tegemine mitmetele ajakirjandusväljaannetele. Sekkudes poliitilisse ja kultuuridiskussiooni, pidas ta loenguid välismaa ülikoolides, esines raadios ja kaitses seisukohti, mida on kokkuvõtvalt nimetatud „abstraktseks humanismiks“.

1957. aastal anti Camus’le Nobeli kirjanduspreemia. Kolm aastat hiljem, kõigest 47-aastasena hukkus ta autoõnnetuses.

Albert Camus' kirjanduslikus pärandis on kokku sulatatud kunst ja filosoofia, mis korraga ühendavad ja ka välistavad ning intrigeerivad teineteist. Kuigi mitmed on pidanud Camus’d „igamehefilosoofiks“, on tema tugevus süvitsi puurida end inimorganismi ja meele peidetumate ja samas ka läbinähtavaimate paradokside olemusse. Ja selle, peaaegu et võimatu, utoopilise eesmärgi seadmise tõttu, jõudis ta võib-olla kaugemale ja sügavamale, kui oleks oodatud.

Lugeja ei saa olla passiivne toimuva absurdi suhtes. Kuigi Camus peamine akord sisaldab lootusetust, võimatust asjade kulgu iseseisvalt muuta, peab teoste lugeja siiski ennast samastama, tunnistama olukorda, ja oma väljapääsmatusest tegema oma tugevuse.

Camus lõi „absurdiinimesi“, kuid kes meist siis seda poleks?

 „Kelle või mille kohta võin ma öelda: „Seda ma tunnen!“ Ma võin tajuda oma südant ja järeldada, et ta on olemas. Ma võin kombata maailma ja järeldada, et ta on olemas. Sellega lõpebki kogu mu tarkus, kõik muu on konstruktsioon. Seest, kui ma püüan määratleda seda „mina“, kelle olemasolus ma ei kahtle, kui ma püüan teda määratleda ja kokku võtta, siis nõriseb ta nagu vesi mu sõrmede vahelt läbi. …. Mu süda jääb mulle igavesti määratlematuks. …. Ma jään igavesti iseendale võõraks.“ (A. Camus „Sisyphose müüt“)

URSULA  ILO

Jaga |