Nädala juubilar FEDERICO FELLINI 95

Kustumatu kuulsusega meister sündis Rimini linnas proovireisija pojana 20. jaanuaril 1920. Erakordse tõmbejõuga paelus Federicot tsirkus, mis hiljem nii sageli peegeldus tema filmideski. Fellinist paremat elutsirkuse tundjat ja analüüsijat on ükskõik milliselt mandrilt või aastakümnest raske leida. Tema klounid on kurvad ning akrobaadid ja jõumehed naljakad.

 12-aastaselt jooksis poiss kodust ära ning ühines rändtsirkusetrupiga. Kool ei kuulunud Federico huviringi, õppima innustas pigem võimalus sõjaväeteenistusest kõrvale hoida. Enne suure sõja algust esines Fellini koos sõbra Aldo Fabriziga igasugustel lavadel, kirjutades tavaliselt kõik tekstid ise.

 Mussolini diktatuuri ajal õppis Fellini Rooma ülikoolis, kuid huvitus ajakirjandusest, töötades ühe või teise lehe juures reporteri ja kunstnikuna, joonistas kohvikukülastajatest karikatuure, oli mõnda aega koguni kindlustusagent, kuid kõige selle kõrval kirjutas üsna palju ka raadiole. Noorpaaridele mõeldud saate tegemise käigus kohtas ta oma tulevast naist Giulietta Masinat, kes teatritudengina mängis kaasa raadiolavastuses.

 Tänu Fabrizile sai Fellinist stsenarist. Ta esimesed kerged komöödiad ei kuulunud tollal isegi kohaliku ekraani saavutuste hulka, kuid pärast sõja lõppu algas koostöö noore lavastaja Roberto Rosselliniga, kellest kujunes neorealismi klassik.

 Fellini kirjutas stsenaariumi tippfilmile „Rooma, lahtine linn“, mis esilinastus aastal 1945. See käsikiri muutis suuresti lavastaja esialgset plaani keskenduda vaid ühe kirikumehe mahalaskmisele. Film äratas rahvusvahelist tähelepanu ja Fellini kandideeris juba oma esimese tõsise tööga Oscar’ile. Sama kordus menufilmi järjega „Paisa“. Hiljem kandideeris Fellini kuldmehikesele seitsmel korral, kuid võitis alles oma surma-aastal teenete-Oscar’i. Olgu see lohutuseks neile, kes kuldmehikest pole veel võitnud, kuigi ehk vääriks seda. Fellini lavastatud, kuid teiste poolt produtseeritud filmid said tipptunnustust sageli.

 1940-ndail aastail Fellini töötas Pietro Germi ja Alberto Lattuada assistendina. Lavastajadebüüdiks valis ta oma käsikirja „Varietee tuled“. See film esilinastus 1950. aastal. Oma peamiste kinolavastuste helilooja Nino Rotaga tegi ta esimest korda koostööd filmis „Valge šeik“. Juba selles oli Giulietta Masina tegelaskuju nimeks Cabiria. Väikeste inimeste suurkehastaja Alberto Sordi mängis peaosa esimeses Fellinile auhinna toonud filmis „Logardid“, milles tegi kaasa ka Fellini vend Riccardo. „Logardid“ võitis Veneetsia filmifestivalil „Hõbelõvi“.

 Niisama kõrgelt hinnati Veneetsias ka Fellini esimest tõelist suurfilmi „Tee“, mis aasta parima välisfilmina võitis Oscar’i aastal 1957. Selleks ajaks oli ekraanidele jõudnud ka „Cabiria ööd“, mis teenis kuldmehikese aasta hiljem. Suurem osa Fellini järgmistest filmilavastustest kasvas välja ülestähendustest ja ideedest ta päevikutes.

Marcello Mastroianni mängis oma esimese Fellini-rolli lavastaja kõige menukamate filmide hulka kuuluvas meistriteoses „Magus elu“, mis temperamentse ja, tohib vist arvata, et kinematograafiliselt ignorantse vaatajaskonna poolt Milanos esilinastusel välja vilistati. (Kuid nii juhtus seal ka Verdi ja Puccini ooperitega, mida tänapäeval kuulab kogu planeet üksnes härdas imetluses.)

 Cannes’i festivalil võitis „Magus elu“ Kuldse Palmioksa. Mastroianni oli Federico Fellini alter ego’ks ka võrratus filmitegijate rõõme ja rahutut saatust analüüsivas unenäolises teoses „Kaheksa ja pool“, mis tähendab, et üheksas film on alles pooleli. Lisaks peapreemiale Moskva filmifestivalil sai meistritöö ka Oscar’i. Kunagisest neorealistist oli saanud teistest loojatest suuresti erineva stiiliga sürrealistlik-humoorikas jutuvestja. Fellini filmikeel oli alati huvitavalt isikupärane ja igas uues lavastuses detailides teisenev.

 Fellini esimene värvifilm „Giulietta ja vaimud“ aastast 1965 oli järjekordne itaalia naise hingeahastuse analüüs. Järgnesid rahutud ajad ja paljud probleemid. Uute tunnetuste otsinguil katsetas Fellini, muidugi arstide valve all, koguni uimasteid, alustas üht filmi, mis jäi pooleli ja tõi kaasa kohtuprotsessi ning lühikesest ägedast haigusest tingitud närvivapustuse.

 Pärast paari telefilmi esilinastus Petroniuse tekstidel põhinev erootiline „Fellini Satyricon“. Siitpeale hakkasid kostma kriitikahääled Fellini loomingu liigsest ärapööratusest ja iseenese mälestustele pühendumisest, mis tugevnesid veelgi ta lapsepõlve heiastavas filmis „Amarcord“. Ometi võitis see mõrkjalt groteskne meistriteos Oscar’i. Fellini järgmised filmid „Casanova“ ja „Orkestriproov“ erilist rahvusvahelist tähelepanu enam ei äratanud.

 Fellini polnud oma ametiosavust kaotanud, vaid publik ja vaatajaskonna maitse olid muutunud. Järgmise kümnendi filmid „Ja laev läheb“ ning „Ginger ja Fred“ leidsid juba üksnes kodumaist tunnustust. Fellinil tekkisid suured raskused oma lavastuste rahastamisega, ta töötas pisut jälle televisioonis ning tegi koguni reklaamiklippe.

 Fellini viimseks lõpetatud filmiks jäi „Kuu hääl“ aastast 1989, milles peaosa mängis uue ajastu itaallaste lemmiknäitleja Roberto Benigni. Aastal 1993 omistati suurele maestrole elutöö-Oscar. Päev pärast kuldpulma tähistamist tabas Fellinit raskekujuline südameatakk, ta langes koomasse ja maailma filmiüldsus ootas teateid suure filmilooja tervisliku seisundi kohta.

 Surmasõnum tuli sama aasta oktoobri viimasel päeval. Mälestus Fellinist on kauakestev, mõnigi tema film on innustanud teisi loojaid nende alusel tegema näiteks teatrilavastusi. Kindlasti mäletate Eestis lavastatud „Orkestriproovi“. Eeloleval pühapäeval esietendub „Vanemuises“ ballett „La Dolce Vita“ Nino Rota muusikaga Fellini „Magusa elu“ ainetel.

 Elu on lühikene, kunst igavene. Ühes oma paljudest raamatutest pani Federico Fellini kirja mõtlemapaneva lause: „Ei ole olemas algust ega lõppu. On vaid lõputu elujanu.“

Ilusasti ja fellinilikult öeldud.

 ENN EESMAA

Jaga |