Seitsme venna koolitee

Üks minu vapustavamaid elamusi Soome-aastatel oli käik Karjalohjale. See on väike alev umbes 100 kilomeetrit Helsingist. Sõitsin tegema reportaaži Hans-Jörgen Hardti perekonnast.

Hardtid elasid alevist paar kilomeetrit eemal. Kümmekond aastat tagasi otsustasid nad teha äkilise pöörde oma elus – ostsid vana mahajäetud talu ja kolisid linnast maale. Pereisa oli linnas teatud-tuntud juveliir, ta õpetas koos naisega lapsi ühes erakoolis. Tegid oma kätega uue kodu korda ja adopteerisid oma peresse 7 puuetega last.

Saabusin sinna lõunasöögi ajal. Ma polnud kunagi varem oma ajakirjanikuelus olnud sellise laua taga. Minu kõrval istusid lapsed, kes varem elasid ja kasvasid alaarenenud laste eriinternaatides. Nad olid abitud, elasid selliste asutuste range päevakorra järgi. Õnnetud lapsed, kes polnud võimelised elama normaalset elu. Siin peres olid nad saanud mingi imepärase sisemise kindluse ja vabaduse, tahtmise suhelda, näidata, milleks nad on suutelised. Inimene, kes esimest korda satub siia, tunneb ja mõistab kohe, et käib normaalsesse ellu tagasipöördumise raske protsess, väljumine hingelisest pimedusest.

Hans-Jörgen jutustas, kui raske oli algus. Võitlus bürokraatiaga ja inimeste mõistmatusega, sest neid peeti, pehmelt öeldes, kummalisteks inimesteks. Kuigi vald ja spetsiaalsed fondid andsid rahalist toetust, pani peremees praktiliselt kõik oma säästud talu kordategemisse, et siia tulevatel lastel oleks korralik kodu. Polnud midagi valmisehitatut – oma kätega tehti kõik seitse tuba lastele, küüni alla sisustati töökoda.

Hansu filosoofiline põhiprintsiip on: ükski hoolekandeasutus ei suuda anda lapsele seda, mida annab perekond. Hoolekandeasutuses  hoitakse neid eemal loovast füüsilisest tööst, halvatakse nende tahe, katkeb nende isiksuse areng. Ent ka need lapsed püüdlevad tähelepanu poole, soovivad täiskasvanutelt inimlikku hellust. On suur vahe, kas midagi sellist tehakse töökohustusena, kindlast tunnist tunnini, või südame kutsel. Ja veel üks, mitte tähtsusetu proosalis-majanduslik seik: kogemus näitab, et selliste laste kasvatamine perekonnas läheb riigile 2–3 korda vähem maksma kui internaadis.

Pereisa näitab laste tube. Igaühel oma, teistest erinev, oma maitse ja kätega sisustatud. Lapsed näitavad uhkusega omatehtud mänguasju, joonistusi, töövahendeid.

Läksime õuele. Üks paras 12–13aastane poiss juhtis väikest traktorit, vedas talvepuid. Kõik varuvad talveks puid, laovad halge riita. Vanasse küüni sisustatud töökojas seletas ja õpetas Hans-Jörgen kannatlikult, kuidas üht või teist tööd teha. Lapsed valmistasid siin alevi poodidele kaubakaste ja muid pakendeid – tegid ja mõistsid, et nende töö on teistele inimestele vajalik.

Peremees nentis, et kahjuks on tervetele omane teatud kurtus ja pimedus. Hansu-taolisi vaadatakse kui kummalisi, väheke ebanormaalseid inimesi – nad ei aja taga isiklikku kasu ega raha, pole neil õiget varandust, ei ole uut autot, millega naabreid üle trumbata. Ent Hans leidis, et temal see-eest on lapsed, kes tõusevad jalgele, hakkavad iseseisvalt elama nagu teised inimesed. Ta leidis, et inimeste kõlbeliste väärtuste skaalal peavad esikohale asetuma need omadused, mida ei saa mõõta eurodes, kroonides või dollarites. „Olgu see tobe idealism, ent muidu inimsugu ei jää ellu.“ Nõnda rääkis Hans-Jörgen  Hardt.

Soomes on praegu umbes veerand miljonit suurema või väiksema puudega inimest. Nende eest hoolitsemine lasub eeskätt kohaliku omavalitsuse ja riigi õlgadel. Puuetega inimestele suunatud riikliku poliitika põhisiht on sobitada need inimesed võimalikult aktiivsemasse ühiskondlikku ja tööellu, aidata neid liikuma ja suhtlema, iseseisvalt endaga toime tulema. Ühesõnaga – mitte eristama ja peitma, vaid kaasama. Nendest veerand miljonist on umbes 22 000 raske puudega. Iseseisvalt elab  neist viiendik ja samapalju on ka invaliididekodudes. Eraldi vastavates puuetega inimeste hoiupaikades on kõigest 14%. Omaste juures elab  neist 22 tuhandest umbkaudu 40%.

Riik ja omavalitsused toetavad puuetega inimesi ja nende hooldajaid majanduslikult, andes neile mitmesuguseid soodustusi liikumiseks, õppimiseks, töölkäimiseks, ühiskonnaelust osavõtuks, tervenemiseks. Siia kuuluvad taksosõidud, tasuta logopeediline abi kurtidele ja kurttummadele, pimedate aitamine. Näiteks kurttummadel on õigus saada aastas 240 tundi sellist abi, teistel 120 tundi. Kui puuetega inimesel on vaja uut külmkappi, pesumasinat või tolmuimejat, maksab kohalik omavalitsus poole selle hinnast. Puudega inimesel on õigus saada endale isiklik abiline. Siin kehtib huvitav ja oluline põhimõte, mille eesmärk on vähendada puudega inimese vaimset sõltuvust. Seepärast peetakse soovitavaks, et isiklik abiline tuleks väljastpoolt lähiomakseid ja sugulasi. Vajaduse korral võib see siiski olla ka oma pere liige.

Aastas saab 15 000 puudega inimest (pooled neist on lapsed) kasutada tasuta terviseparandusprogrammi. Nad õpetatakse ise töötama. Neile, kes oma puude tõttu ei saa minna avalikult tööturule (praegu üle 3000), korraldatakse vastavaid töötamisvõimalusi.

Loomulikult on olemas riiklik invaliidsuspension. Ent on olemas ka nn invaliiditoetus, mida saavad 16–64-aastased, kes pole veel pensionil. Mõned aastad tagasi sai sellist toetust üle 11 000 inimese. Ka invaliidsuspensioni saajatele makstakse spetsiaalset lisatoetust – seda saab üle 145 000 pensionärist invaliidi. Lisaks sellele on olemas veel töövõimetuspension.

Puuetega inimestel on õigus üsnagi suurtele maksusoodustustele. Riigimaksude alal sai sellist soodustust üle 700 000, kohalike maksude valdkonnas üle 350 000 inimese. Puudega eraettevõtjal on maksusoodustusi omatehtud kaupade ja töö müümisel, kui tema töövõime on vähenenud üle 70%. Noored invaliidid, kes töötavad näiteks IT-alal, neid soodustusi ei saa.

Tööandja, kes võtab tööle puudega inimese, saab sel puhul kompensatsiooni kahe aasta vältel ligi 100 eurot kuus. On veel nn prooviaeg, kus jälgitakse, kas töötaja saab hakkama. Siis tööandja ei maksa palka, vaid puudega inimesele maksab Rahvapensioniamet. Tööandja võib saada töölerakendustoetust kahe aasta vältel üsna suures summas – 300 euro ringis kuus. See on peamine vorm, kuidas puudega inimesi rakendada riigi või valla teenistusse. Mõned aastad tagasi kulutati Soomes selliseks tegevuseks suur summa – üle 2 miljardi marga.

Kuus aastat tagasi koostati Soomes riiklik puuetega inimeste elu ja tööd käsitlev programm. Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi juures tegutseb Üleriigiline Invaliidide Nõukoda, kus on esindatud nii valitsuse kui ka invaliidiorganisatsioonide esindajad. Rohkem kui 200 vallas ja linnas on olemas niisugused kohalikud nõukojad. Lisaks sellele on Soomes umbes 70 invaliidide ühendust, seltsi jm ühiskondlikku organisatsiooni, kes hoiavad oma liikmete probleeme pidevalt seaduseandjate ja valitsuse silmi ja kõrvus. Et härrad ei unustaks – toetatavad on samasugused soomlased nagu terved kaasmaalased ja neile on põhiseadusega tagatud samad õigused. Et otsustajatel kõrgel ja kaugel ei läheks see ühelgi päeval meelest.

ENN ANUPÕLD

Järgneb

Jaga |