Hiline eurodebatt

PEETER KREITZBERG,      18. juuni 2003


Mulle tundub viimasel ajal üha sagedamini, et me ei suuda informeeritud eurovaidlust üles puhuda isegi nüüd, mõni kuu enne referendumit. Kuigi nihe on ilmselge - enamik väljaandeid peavad vajalikuks avaldada just euroskeptilisi artikleid, juhtkirjad heidavad ette poliitikute ja euroametnike täpsete argumentideta lauspropagandat.
Õige! Kus olid aga sulemehed, skeptikute nishi avastajad, kogu seitsme aasta jooksul, mil Euroopa Liiduga läbi räägiti. Kõigil tipp-poliitikutel oli kuni eelmise aasta lõpuni võimalus öelda "ei" Euroopa liitumislepingule. Kui seda õigel ajal ei tehtud, siis praegusi avaldusi ei saa enam väga siirastena tõlgendada.
Tavainimeste skepsis on mulle palju arusaadavam. Inimesed leiavad, et neile ei vastata piisava selgusega, mis neist ikkagi saab Euroopa Liidus - kas pensionid tõusevad, kas peale suhkru hinna tõusevad ka muud hinnad, kas tööpuudus väheneb ja nii edasi. Euroskeptikute põhiteesid on järgmised: ühest liidust tulime, et minna järgmisesse, ühest föderatsioonist teise, me kaotame oma iseseisvuse, me astume vastu oma põhiseadusele. Ma ei saaks öelda, et kõigile küsimustele poleks vastatud, kuid küllap pole seda suudetud teha veenvalt.

Väga paljudel juhtudel heidetakse Euroopa Liidule ette asju, mis ka liidus jäävad Eesti valitsuse korraldada, mitte liidu otsustada. Nagu näiteks pensionid. Euroliidu kraesse aetakse kõigis liikmesriikides paljud ebapopulaarsed otsused, mis omal maal omade poliitikute poolt langetatud on. Ühes tuleks euroliitu küll kritiseerida. Liialt palju konkreetseid ettekirjutusi. Liidu regulatsioonid peaksid muutuma üldisemaks, nii et iga riik saaks neid täita lähtuvalt oma eripärast. Nii on leidnud ka enamik Euroopa Konvendi liikmeid.
Üha enam hakkab mind häirima euroteemaline bluff. Kui ma kuulen ja loen sageli esinevat Ivar Raigi, siis näib, et lugupeetud professor esitab Euroopa Liidu pähe karikatuuri, mille näojooned sarnanevad ühe teise liiduga, kust me tulime. Ja kus puudus demokraatia, meie hääl ei mõjunud, meie maailmavaade, kogu hariduskorraldus, hinnad ja automargid kirjutati GOSTiga ette. Ka Euroopa Liit kirjutab paljusid asju ette, kuid otsused langetatakse liikmesriikide poolt. Igaüks neist teab, et pidev püüd realiseerida oma huve teiste arvel lõpeb liidu lagunemisega.

Jah, Eestil saab olema Europarlamendis vaid kuus kohta, kuid senine kogemus Euroopa Konvendist näitab, et paljud riigid, sageli kõik, ühtlustavad oma seisukohad enne hääletamist, muutes mõttetuks enamushääletuse. Kuigi Euroopa Nõukogus on meie hääle kaal palju väiksem kui suurtel riikidel, tehakse ka seal kõvasti tööd, et vältida enamushääletusi. Kõige tähtsamad otsused, mis puudutavad Euroopa Liidu aluslepinguid, tehakse konsensusega. Kui otsustakse suurendada enamushääletuste osakaalu, siis ka seda saab teha vaid konsensusega.
Miks peame mõtlema ainult stiilis, et Euroopa Liit - see on koht, kus suured riigid tõmbavad väikestel "nahka üle kõrvade". Euroliidust välja jäädes teevad suured tahtmise korral seda väikestega palju kergemini. Euroopa Liidus puudub veelahe suurte ja väikeste vahel. Tõsised huvide ristumised on ikka suurte vahel, kes üritavad üksteise võidu väikeseid pigem enda poole võita.

Euroopa Liit ei ole riskivaba, kuid veelgi riskantsem kui sinna astuda on sealt välja jääda. Euroopa Liiduga liitunud nõrgema majandusliku arenguga riikidest on vägagi kiire majanduskasvu saavutanud Portugal, Hispaania, Kreeka ja Iirimaa. Euroopa Liit, mis põhineb neljal põhivabadusel - kaupade liikumise vabadus, inimeste liikumise vabadus, teenuste liikumise vabadus ja kapitali liikumise vabadus, peab paratamatult ühtlustama näiteks pensionisüsteeme ja vastastikuse diplomite tunnustamise süsteemi. Kurjategijate paradiisi vältimiseks peab teatava piirini ühtlustama karistused, piirikontrolli ja palju muudki. Mitmeidki Euroopa Liidu seadusi ja direktiive kritiseeritakse. Hiljem aga selgub, et kritiseerivad riigid on ise poolt hääletanud (!?). Eestile on ülimalt tähtis, et enne kui meie europarlamentäärid ja ministrid hakkavad liidus hääletama, oleks Eesti positsioon kujundatud läbi laia osaluse.
Euroopa Liit on ja jääb iseseisvate rahvusriikide ühenduseks, mitte ei saa liitriigiks. Riigi tunnustest puudub kaks kõige olulisemat: euroliidul pole oma sõjaväge, samuti puudub arvestatav eelarve. Eelarve, millest ka Eestit lähiaastatel hakatakse toetama, on võrdne Saksamaa töötu abirahaga. Kui me Euroopaga ei ühine, langetab Euroopa Liit nagunii meid puuduvaid otsuseid. Me ei saa elada rahvusvahelises isolatsioonis. Meie peamiseks kaubandus- ja suhtlemispartneriks jääb Euroopa nii või teisiti. Parem siis juba selline, mida me ise mõjutada saame.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (33)