Tiit Madisson küsib, aga keegi ei vasta

Ellen Luha,      02. november 2005


2. septembri SL Õhtulehes kirjutab Tiit Madisson "Aasta monumendiröövist" võidukalt: "Projektipartei Res Publica valitsusjuht J. Parts, kelle eestvõttel monumendirööv toime pandi, ei ole enam peaminister, siseminister Leivo, kellele alluvad ametkonnad monumendi röövisid, ei ole enam siseminister. Reformierakondlasest välisminister K. Ojuland, kelle hüsteerilisel survel monumendi röövi otsus tehti, ei ole enam välisminister, politsei peadirektor Antropov, kes andis politseile korralduse monumendi kõrvaldamiseks, ei ole enam politsei peadirektor, kuid Lihula vallavalitsus eesotsas T. Madissoniga on aga endiselt ametis. Sellest tuleneb küsimus: kelle käes on võim Eestis?"
Mina leian, et vastus saab olla ainult üks – natsimeelsete käes. Sõjakat kuju ei saanud paigutada Pärnusse ega Lihulasse, õige koht leiti talle Lagedil. Samal ajal kogutakse allkirju, et viia leinav pronkssõdur Tõnismäelt kuhugi Lasnamäe kõnnumaale. Kui seda väiklast ja kitsarinnalist üritust ei lõpetata, siis tuleb neil, kelle sõjas hukkunud lähedaste mälestuseks see monument on püstitatud, samuti hakata monumendi kaitseks allkirju koguma. Meie maal võimust võtvat meelsust arvestades tuleb abi saamiseks pöörduda hoopis mujale.
Vaadake, kui mõistvalt suhtutakse I. Tarandi "poisikesetempu". Mõni vist jääbki poisikeseks: alaealisi ei saa ju täie mõõduga karistada, tuleb oodata, kuni nad täiskasvanuks saavad. Natsimeelsusest meie maal räägib ilmekalt seegi, kuidas sõjaveteranide kokkutulekul suhtuti sakslaste poolel võidelnud veteranidesse ja kuidas vastasrindel sõdinutesse.
Tiit Madissonil on põhjust käsi hõõruda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)