![]() Tartu piinab pensionäre-sundüürnikkeElle Tobreluts, 14. aprill 2004Tänaseni on sundüürnike probleem lahendamata. Vist jääbki. Kohtud teevad oma tööd: keegi saab maja tagasi, keegi jääb ilma koduta. Omavalitsused püüavad leida neile õnnetutele elamispinna ja kõik näib olevat paremas korras. Aga ei. 1998. a kaotasin kohtuotsusega kodu, kus olin sündinud, kasvanud, elanud ja ka vanemad sealt manalateele saatnud. Linn tuli mulle vastu ja eraldas kahetoalise munitsipaalkorteri. Võisin kergendatult hingata ja alustasin uut elu, püüdes eelnenu (kolm aastat kohtuskäi-mist) unustada. Vahepeal va-hetasin korteri väiksema, ühe-toalise vastu. Naaberkorter vabanes lihtsalt. Korteri-vahetuse käigus aga tehti minu munitsipaalüürileping ümber sotsiaaleluruumi üürilepinguks, mida ma ei osanud isegi kõige halvemaga seostada! 2003. a lõpus kutsuti mind ametliku kirjaga sotsiaal-osakonda üürilepingut piken-dama, kuna eelmine üürileping pidi kaotama kehtivuse 17. jaanuaril 2004. a. Tegin ka selle käigu sotsiaalosakonda ning kõik sai justkui korda. Varsti saadeti mulle Tartu linnavalitsuse sotsiaalosakonna teatis, et elamukomisjon otsustas minuga üürilepingut enam mitte pikendada, kuna olen osalise tööajaga töötav pensionär. (Töötan õpetajana ja ühtlasi olen klassijuhataja. Klass lõpetab kevadel põhi-kooli.) Sain elamukomisjoni otsusest shoki ja olen tänase päevani depressioonis. Komisjoni, kes tegi otsuse minuga üürilepingut mitte pi-kendada, kuulub ka Tartu abilinnapea Vladimir Shok-man (keskerakondlane). Pöördusin kõigepealt tema poole palvekirjaga jätta korter mulle, kuna mul puudub materiaalne võimalus endale korter muretseda. Shokman häbistas ja mõnitas mind, öeldes, et ma olevat äpu õpetaja, kes sandib linnalt korterit. Tõin põhjuseks oma kroo-nilise haiguse (perearsti tõend esitatud ka elamukomisjonile), mille peale Shokman lausus veel sapisemad fraasid. Olin Shokmani kabinetis mõnitamise objektiks. Olen pöördunud ka Tartu linnavolikogu ja selle esimehe poole oma kirjaga, kuid jäänud vastuse ja abita. Hiljuti pöördusin Tartu linnavalitsuse sisekontrolli Raivo Bachmanni poole teabe saa-miseks, kes võivad selles ma-jas elada ja kellega lõpetatakse üürileping. Bachmann teadis nimetada suusõnaliselt konk-reetse korteri, mis on välja üüritud ning on üürivõlaga. Teadaolevalt elavad selles majas noored inimesed, paljudel on autod. Konkreetsest (avastas sise-kontroll) korterist teadis ka varem Shokman, kes vastas mulle, et see olevat seadusega kooskõlas. Kirjalikult ei taha Bachmann mulle seda avaldada, vaid toetub andmekait-seseadusele. Nüüd tean, et Eesti Vabariigi kodanikel sundüürnikel ei ole õigust eluasemele. Saanud linnalt korteri, muutub koda-nik automaatselt linna sund-üürnikuks ja kaotab elamis-pinna jälle. Kas Tartu tunnuslause "Heade mõtete linn" on ikka õige? Ja usutav? Tühipaljal sõnal, mis tuleb poliitiku suust, ei ole mingit väärtust, kui teod räägivad vastupidist! Siiras, sundimatu abi on see, mida tavakodanikud riigilt ja omavalitsuselt vajavad. (Selle sõnavõtuga esines autor ka Põlvas Lõuna-Eesti pensionäride kõnekoosolekul 30. märtsil) Viimati muudetud: 14.04.2004
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |