Ikkagi oleme ilmajääjad

Nüüd, kui riik oma eelarvega hädas, hakkavad kõlama süüdistused juba ka tavakodanikest valijate peale, et viimased laristavad ega ela kokkuhoidlikult. Millest sa aga kokku hoiad, kui töökohad kaovad ja töötadeski on palk nii kasin, et mine või prügikastist pudeleid otsima (see “kontingent” on viimasel ajal jõudsalt suurenenud)?

Nüüd kostab aga veel lisaks, et pensionärid olevat need, kes selle teise Eesti Vabariigi majanduse kriisiseisu viinud. Mis sellest, et nende 50-aastane töövaev on riigiisadel edukalt välismaalastele maha müüdud ja et seda, mis järele jäänud, enam keegi osta ei soovi. Aga tahtmine müüa on praeguses Eestis suur! Omaenda teismeliseeast mäletan, et taluperemehed ja muud omanikud eelmises vabariigis ei müünud oma valdusi kergekäeliselt, vaid andsid rendile.

Ettevaatlik oldi tol ajal kõiges. Kuna Eesti riik kartis idanaabrit, hoiti vabariigi kullavarusid kuningriikides – Rootsis ja Inglismaal. Kasu sellest ikkagi polnud, sest pärast meie sattumist okupatsiooni andsid nood meie kulla NSV Liidule välja. Kui taasiseseisvusime, õnnestus Inglismaalt kuld tagasi saada, kuid 1992. aastal äritseti see ikkagi maha.

Mõru tunne oli viis aastat hiljem Sõnumilehest lugeda, et 18.juunil 1992, s.o ainult kaks päeva enne rahareformi, müüs Eesti Pank 3,9 tonni kulda (kellele, ei selgunud). Mõne päeva pärast osteti sama kuld kallimalt tagasi ja müüdi jälle odavamalt maha, tekitades sellega 12 miljonit krooni kahju. Eesti Pank keeldus esitamast Riigikontrollile dokumente kulla müügi kohta.  29. detsembril 2003 aga kuulsime Eesti Televisioonist, et Eestil on võrreldes teiste Balti riikidega kõige vähem kulda – ainult 200 kg (Lätil aga 4,5 tonni, Leedul koguni 5,2 tonni). Rõõmu kui palju!

ANTS KULL, Tallinn

Jaga |