Raamatu "Peaminister" 28. osa

14. detsember 2005


Veel paarkümmend minutit enne nelja oli Vabaduse platsil rahvast küllaltki hõredalt. Ega ma sellepärast kellelegi midagi ette heita saanud, sest oht oli päevselge. Mõtlesin, et võib-olla ongi sõjaväelaste viimaste ähvarduste valguses parem, kui inimesed koju jäävad. Aga kahju oli ikka ka. Eriti, kui meenutasin mõne Toompea opositsioonitegelase hoiatust, et kohale tuleb vaid sadakond pensionäri.
Mõtlesin, kas tõesti on inimestel meelest läinud Jeltsini kiirvisiit Tallinna jaanuarikriisi ajal, kui oli vaja meid abistada. Nüüd oli ju meie kord toetada Vene demokraate! Aga minu kartused osutusid asjatuteks.
Mõni minut enne nelja oleks justkui kork pudeli eest lennanud – inimesi muudkui tuli ja tuli, nii et kogu väljak sai täis. Eriti soe tunne oli näha helivõimendusbussi juures Eesti Rahvusmeeskoori. Nende tuleku kokkuleppimiseks olevat kulunud kaks minutit. Mehed mõistsid meie sõnumit silmapilkselt.
Miitingul oli kindel sõnum: "Diktatuur ei lähe läbi!" Moskva kohviku ette aetud veoautolt esinesid rahvale Rahvarinde juhid Rein Veidemann, Marju Lauristin, Heinz Valk ja Enn Põldroos. Nad küsisid: "Millal me iseseisvaks saame, millal lõpeb üleminekuperiood, millal me end ise vabaks kuulutame? Kellegi teise käest enam vabadust nõutada ju ei ole!"
Kõnelesid ka Talleksi peadirektor Paul Treier, kes luges ette üleskutse korraldada järgmisel päeval kell 12–14 poliitiline protestistreik, ning Oleg Popovitsh, kes andis edasi värskeid sõnumeid Moskvast. Kõnelesin ka mina – kui mitmendat korda juba nendel päevadel!
Täna on meil vaja kindlat meelt nii provokatsioonide kui ka lubaduste suhtes. Veel ei ole riigipööre läbi läinud. Veel seisavad parlamendid ja töötavad valitsused. Veel kusagil ei ole isepäise demokraatliku võimu asemele suudetud võimule seada sõnakuulelikke kvislingeid. Ärge laske ennast petta lubadustest ja võimuhaarajate tänastest leebetest nägudest! Leebus ja talitsetus ei tulene nende loomusest, vaid sellest, et täna pole neil veel täit võimu käes. Kui me laseme neil saada tugevaks, alles siis näitavad nad oma tõelist nägu.
Alles siis, kui me oleme alandlikuks sunnitud, kui me oleme jälle rohust madalamad, kui me jälle hakkame arvama, et nii ongi õige, et keegi teine meie eest otsustaks – alles siis on nad võitnud. Nad tahavad, et me lepiksime sellega, mis on toimunud, ja hakkaksime arvama, et võib-olla ongi mõõdukas diktatuur teatud perioodil hädavajalik. Meile lubatakse: te saate vähem vabadust, aga selle-eest parema elu. Millise valiku me teeme? Kas me jääme ootama, igaüks oma kodus kinnise ukse taga, ja loodame, et ehk läheb see karikas meist mööda? Või tõuseme püstipäi ja ütleme selge "ei" isehakanud võimumeestele?
Riigipöörajad on kaotanud juba rohkem kui 24 tundi. Aeg töötab nende kahjuks. Mida aeg edasi, seda raskem on neil varjata toimunu avantüristlikku iseloomu, see aga õõnestab usaldust nende meeste vastu ka poolehoidjate hulgas. Mida aeg edasi, seda selgemini jõuab tõde ka N Liidu relvajõudude iga sõduri ja ohvitserini, keda praegu tahetakse lihtsalt ära kasutada.
Me saame aru, et mitte Eesti pärast ei kehtestata eriolukorda. Meiega saaks palju lihtsamalt hakkama. Põhiline võitlus peetakse praegu Moskvas ja Leningradis. Aga me pole unustanud, et Vene demokraatia toetas meid jaanuarikuus. Nüüd on meie kord neid toetada. Me peame teadma, et Vene demokraatia võit on Eesti iseseisvuse pant.
Ja rahvas ütleb täna välja oma suhtumise ööl vastu esmaspäeva toimunud sündmustesse.
Jah, partokraatia on näidanud oma tõelist nägu, ja meile saab üha selgemaks, et sisuliselt ei ole ta kunagi kavatsenud demokraatlikku õigusriiki luua. Nüüd näeme kõik, millised on vanameelsete tegelikud kavatsused, ja nad teavad, et kui nad nüüd kaotavad, siis nad kaotavad lõplikult. Ja kui demokraatia nüüd jääb püsima, siis ta jääbki püsima. Meie kätes on rohkem, kui me täna võiksime arvatagi. Rahva organiseeritus, üksmeel ja sihikindlus on nii mõnigi kord peatanud agressiivsed võimulepürgijad.
Rääkisin ja ise vaatasin üle rahvahulga peade Palace hotelli poole. Millegipärast oli mul ettekujutus, et kui tankid kusagilt tulevad, siis mööda Pärnu maanteed Tondilt. Õhk oli täis ärevust.
Poliitiku isiklik vastutus on mitte lubada ohvreid, mitte lubada verd. Aga kõik oleneb mõtteviisist. Landsbergis meenutab 19. augusti öösel toimunud telefonikõnet Vilniuse piiskopi Julijonas Stepanaviciusega, kes oli talle öelnud: "Parlamendi kaitseks on rahvas kogunenud. Inimesi ei ole väga palju, see tähendab, et ohvreidki võib-olla ei tule palju – kuidas Jumal annab. Võib-olla oleks vaja lüüa kõikide kirikute kelli?" Selline oli leedulaste mentaliteet, meil oli see teistsugune. Ma olen tänaseni uhke, et meil õnnestus vabadus kätte võita ühegi ohvrita, isegi ilma vereta.
Lõpetasin hüüdlausetega: Diktatuur ei anna mitte leiba, vaid leina! Diktatuur ei anna mitte vabadust, vaid jagab käske! Diktatuur mitte ei too rikkust, vaid viib viimsegi! Inimesed vastasid pika aplausi ja skandeerimisega.
Seal Vabaduse väljaku miitingul ütles rahvas avalikult välja oma iseseisvumissoovi, millele ülemnõukogu eelmisel õhtul ei olnud julgenud vastu tulla. Rahvas nõudis mitte ainult demokraatliku arengutee jätkamist N Liidus, vaid nõudis ka oma ülemnõukogult Eesti riigile iseseisvust.

Heinz Valk: "Rahvahulga võimsal toetusel ja kaasaelamisel öeldi seal iseseisvusotsuse nõue täiesti ühemõtteliselt välja. Ühe kaasategijana võin kinnitada rahva seas valitsenud meeleolu: tulla vajaduse korral Toompea lossi ette ja mitte lahkuda sealt enne, kui otsus tehtud."
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)