Eesti maa ja Eestimaa - Eesti Vabariigi valitsuse viimased müügiartiklid

Viimased õõvastavad faktid

-- Eesti metsade hulgimüük ja Telekomi mahaparseldamine -- näitavad, et majandusetusest, iseseisvusetusest ja isamaatusest polegi enam kuigipalju puudu. Vaja on veel maha müüa Tallinna sadam (miks mitte Vene ärimeestele?) ja Eesti maa koos kõige pealolevaga.

Aga miks mitte müüa, sest riik on oma seadustega muutnud maa (ja ka metsa) kahjumlikuks kapitaliks? No kes tahaks praegu toota piima ja leivavilja või lõigata metsa?...

Eesti Energiat ja raudteed tasuks praeguses majandusolukorras taas pakkuda intersulidele. Seda (taas!) eelkõige valitsejate ja valdajate karmanite täiteks.

Ja mis jääb siis üle rahval? Ei enamat kui õhkamine Juhan Liivi eeskujul: „Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta!"

Tulevikuvisioon: Eesti kui Euroopa (Venemaa) protektoraat

Protektoraat teatavasti on hooldusalane territoorium. Sel mõistel on selgelt koloniaalne tähendus. Kui Eesti väikeriigina ei saa hakkama, kui ta annab käest oma varad ja rahvusliku rikkuse, mille tähtsaimaks osiseks on rahvas ise, siis võetakse ta suurriikide „kaitse" alla (seisku sõna „kaitse" jutumärkides või ilma). See on ajaloo karm tõde.

Nüüd, kui Eesti mahamüüjad on oma „müügitööga" lõpule jõudmas - Eestit jagavad omavahel võõramaised korporatsioonid, pangad, ettevõtted ja eraisikud, ning riigivõimul on siin veel vaid nominaalne tähendus -, peaks Euroopa Komisjon looma organi haldamaks Eesti ala. Aga miks mitte ka Lätit ja Leedut?

Aga kui Euroopa Liidu suurriigid ei pea protektoraadi haldamist kasumlikuks, siis nad loobuvad sellest.

Mis tähendaks, et miskitviisi satume jälle Vene hõlma alla. Aga sedakorda juba vist mingi autonoomse osana või kubermanguna.

Nii lihtne see ongi - üks rahvas ei saa paugupealt kaduda...

Kas iseseisev Eesti olnuks (oleks) võimatu?

Kui meie väikese rahva vaim ja arukus olnuks suuremad, oleksime kahtlemata paremas olukorras. Kui meid poleks pimestanud lakkamatu veneviha; kui me poleks andnud oma heakskiitu laastavale liberalismile; kui me poleks uisapäisa tormanud Euroopa Liitu.

Kui me oleksime oma iseseisvumiseks valinud piibliski soovitatud kitsama tee: mitte just iga hinna eest, aga kõigele vaatamata hoidnud ja otsinud suhteid Venemaaga; rakendanud majanduses enam protektsionismi; hoolinud enam ligimesest; raiunud eos läbi riikliku parasitismi ja pillamise.

Uskuge - kokkuhoidva rahvana oleksime saanud (saaksime) hakkama ka naturaalmajanduse tingimustes. Eesti inimesel pole ju muud vaja, kui laual oleks oma leib ja Toompeal oma riik.

Mida meil aga pole.

Mida väärivad valitsejad, kes oma priiskava elu nimel müüvad maha oma isamaa?

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |