Pronksmees, kes jäigi ellu [5]

HEIMAR LENK

heimar.lenk@riigikogu.ee

Ansip ütles, et pronkssõdur tuleb ära viia, kuna see lõhestab kahte kogukonda.  Mina tahaksin teada, kas kuju äraviimine ühendas kogukondi ?    Juhan Kivirähk,  SL Õhtuleht 16.05.2007

5. osa

Valitsus lõhestas rahva

 Mingem nüüd, hea lugeja, mõned päevad tagasi ja vaadakem, miks siis ikka Tallinnas löömaks läks.  Istusid ju alles hiljuti sõjaveteranid linnavolikogus koos, nendega kohtus ka kaitseminister Jaak Aaviksoo, ja lepiti kokku, et enne 9. maid midagi Tõnismäel ette ei võeta.

Kuid mida päev edasi, seda selgemaks sai, et lootus rahulikule kevadele sulab kui talvelõpulumi. Nagu arvata võis, ei leidnud Tallinna linnavolikogu juures koos käinud veteranide  ühisotsus meedias erilist kajastust ja valitsus jättis selle samuti tähelepanuta.

Valitsusse hakkasid pärast 4. märtsi valimisi kuuluma Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) ning oma parempoolsusega tuntud sotsiaaldemokraadid. Selle valitsuse seisukoht püsis muutumatuna, ja Pronksmehe äraviijad ootasid vaid võimuliidu korraldust. Ansipi kabineti Tõnismäe-poliitika paistis silma erilise jäikusega ja see küttis poliitilised kired märtsikuu lõpuks tuhandekraadiseks. Lootusetu oli kaineid otsuseid oodata.  Üldsus lõhenes üha rohkem kaheks – memoriaali tükeldamise pooldajaiks ja selle saatusliku sammu veendunud vastaseiks.

Kunstiansambli lahtilõikamise ja Sõjaväekalmistule teisaldamise poolt seisid elukutselised dissidendid Tiit Madisson, Jüri Liim, Kalev Rebane, Aavo Savitsch. Nemad olid mitmel korral sekkunud vene veteranide mälestustseremooniasse Tõnismäel, kutsudes esile korralagedust ja kaklusi. Suurim neist tülidest, millesse sekkus räigelt ka politsei ja millest telekaamera viimase kui detaili vahendas lõhenenud rahva kodudesse, puhkes 2006. aasta 9. mail. Linnavõimu poolt sanktsioneeritud miitingul astus ootamatult vene veteranide sekka grupp eestlastest rahvusradikaale. Nad skandeerisid  oma põhiseaduslikku õigust lehvitada riigilippu kõikjal, kus süda eales ihkab. Mundrimehed suutsid suurema kokkupõrke ära hoida. Ekstaasi viidud Jüri Liim tõotas  telekaamera ees, et laseb Pronkssõduri õhku. „Viisteist aastat on iseseisvas Eestis Pronkssõdurist mööda käinud Tiit Madisson ja Jüri Liim. Nüüd järsku on aga neil vaja just venelaste  pidupäeval seal Eesti lippu lehvitada, pommiähvardusi teha ja valitsusele ultimaatumeid esitada,“ hüüdis Postimehe juhtkirjas ajakirjanik Kalle Muuli.

 Olen eesti rahvas pettunud!

 Nii kirjutas samas lehes siin sündinud, kuid pikka aega kaugel võõrsil elanud Ursula Calenberg. Kära pronksmehe ümber tundus talle arusaamatuna. „Siin ei seisa mitte mingit „rõõmsameelset võitlejat“– siin seisab leinav lihtsõdur, langetatud peaga, kiiver käes. Ta teab, et 9. mail oli sõda tema enda rahva vastu lõppenud, aga ta ei suuda rõõmustada – ta leinab miljonite pärast, kes oma elu sõjas kaotasid, ja suurim osa neist olid tsiviilisikud!“ kirjutas eakas naine. Ta selgitas, miks ta nii mõtleb. „Kas teie, minu rahvuskaaslased teate, milline oli sakslaste plaan, kui nad oleksid võitnud? Ei? Eesti riik pidi kaduma. Kõik pikad ja blondid eestlased (Hitleri unistus sakslaste kohta) pidid  muutuma sakslasteks. Kui nad oleks võitnud, siis poleks midagi alles jäänud eesti keelest ega kultuurist. Minu isa oli vangis Sachsenhauseni koonduslaagris. Vene armee vabastas laagri, kahjuks minu isa jaoks liiga hilja...“ Maailma näinud naine mõistab hukka puhkenud massipsühhoosi.

“Nüüd näen, kuidas eesti rahvas, okupatsioonist vabastatud, jookseb lehvivate lippudega anglitsismileeri, reetes oma keele, oma laulud, oma nii kaua austatud põhimõtted,“ hüüdis Ursula Calenberg eesti rahvale.

„Saksamaal ei ole ühtki mälestusmärki Hitlerile või tema pooldajaile, küll on palju ausambaid Nõukogude armeele,“ sekundeeris talle professor Enn Uusen.

Suurema tähelepanuta jäid ka kultuuriinimeste appihüüded säilitada originaalne monumentaalansambel. „Kuulutame ta Euroopa sõdadest vabanemise  monumendiks,“ pani ette Tartu ülikooli ja California ülikooli emeriitprofessor Rein Taagepera.

“Minu mällu on jäänud 21. september 1947, mil Tallinna vabastamise kolmanda aastapäeva puhul avati Tõnismäel 1944. aastal lahingus langenute haual monument,“ meenutas isiklikke muljeid ajaloolane Bruno Pao ja jätkas: “Olin just saanud merekooli värske kursandina esimese pühapäevase linnaloa ja läksime pinginaabriga linna jalutama. Tõnismäel nägime kivimüüri nishis seismas kiivri peast võtnud mõtlikku Pronkssõdurit, kelle ette oli kuhjatud pärgi ja sügislilli. Olin kujuga sarnaseid noori mehi näinud kolm aastat varem Saaremaal lahinguis tallatud kõrrepõllul vereloigus elutult lebamas.“ Ajaloolane loob tänapäevainimeste jaoks reaalse pildi sõjakoledustest, mille kordumise eest langenute hauda valvav sõdur hoiatab. „Igavikku ulatub tava, et mälestusmärk surnutele on püha ja selle rüvetaja on hauarüüstaja. Mis sunnib meid kordama ausammaste lõhkumist, kääbaste üleskündmist ja külvama umbrohtu mälestuste murule,“ esitab ta küsimuse meile, tänaste otsuste tegijaile.

Kui eelnevaid arvamuseavaldajaid võib süüdistada oma nooruse idealiseerimises ja kõige ammujuhtunu ilustamises  mälestuste kaudu, siis Eesti Televisiooni noor välisuudiste toimetaja Arni Alandi on neist pattudest puhas. Ometi langeb ka tema arvamus hallipäiste mõtlejate omaga kokku. 2007. aasta 8. mai Eesti Päevalehes kirjutab ta nii: „Kui natsid ja nende liitlased oleks võitnud ning terve Euroopa „pruuni katku“ küüsi jäänud, vaevalt oleks meie olukord paremaks osutunud, kui see N Liidu võimu all oli – ning võib arvata, et see oleks olnud hullem. Seda vaba Euroopat, mille poole me siit raudse eesriide tagant piilusime, poleks sellisel juhul olnud.“ Noor ajakirjanik jätkas: „Hoolimata tõigast, et meil tuli sovetliku totalitarismi tõttu pikalt kannatada, pole meil mingit põhjust mossitada päeval, kui tähistatakse suurt võitu teise totalitaristi,  hitlerliku Saksamaa üle.“

Euroopa teeb seda iga aasta 8. mail. Venemaa pühitseb võitu päev hiljem, 9. mail.

Jaga |