Kuidas karta, kui üldse hirmu pole, ehk Pööningulood

Sisututvustus võtab raamatu kokku järgmiselt: „Kujuta ette, et oled tilluke kassipoeg ja leiad end äkki poolpimedalt, süngelt pööningult. Õudne, eks? Selle raamatu tegelane ei karda küll mitte midagi ega kedagi ... peale öökulli ... või kummituse ... või...

Kuid tema suurim vaenlane on igavus. Seepärast lollitab ta sageli oma sõpru – kutsikat ja hiirepoega. Aga ega nemadki talle võlgu jää, nii et kogu see lõbus kamp satub pidevalt mitmesugustesse põnevatesse pööninguseiklustesse.
Siis ühel ööl juhtub, et kassipoeg, kes on nii tilluke, et mahub sinu peopessa, tõestab, et ta pole sugugi lihtsalt ruugekarvaline “valevorst, lobamokk ega kiidukukk”, vaid tõeline kangelane! Nagu sina ja su sõbradki, nagu kõik lapsed selles imelises suurte ja väikeste maailmas.“

Raamat koosneb 24 lühiloost. Kesknädal avaldab siin neist ühe, mille pealkirjaks on „See salakaval TÜHJUS“.

Niipea, kui toidukauss värske söögiga põrandat puudutas, oli kutsikas välgukiirusel selle kõrval, uuris toitu ja oleks juba söömagi hakanud, kui märkas, et teisel pool kaussi, kus tavaliselt sel ajal oli kassipoeg, polnud kedagi. Kutsikas kohmetus ja nägi ringi vaadates, et kassike lamab ikka veel magamisasemel.

„Hei!“ hüüdis koerake, „oled sa haige või?“

Kassipoeg isegi ei vastanud. Ta pilk oli suunatud kuskile kaugusesse, ainult sabaots liikus põrandal aeglaselt edasi-tagasi.

„Kuule!“ erutus kutsikas, „ära nüüd mind hirmuta. On aeg sööma tulla. Mis juhtus?“

Kassike ajas end jalule ja astus aeglasel sammul kausi juurde. „On probleem,“ sõnas ta mõtlikult. „Me ei tea, kus peidab end TÜHJUS ja kust ta tuleb.“

Kutsikas lausa ehmus – tähendab, kusagil siin läheduses peidab end miski, mis ilmub vahel kutsumata. Väga ebameeldiv lugu. Kuidagi ärevaks teeb.

„Sa vaata ise, kauss on praegu täis,“ seletas kass.

„Täis,“ nõustus kutsikas. Ta tundis, kuidas söögiisu hakkas kaduma.

„Aga alles see oli ju tühi, see tähendab – oli TÜHJA täis, eks ju,“ seletas kiisu.

„No oli,“ kinnitas kutsikas.

„Aga me pole kunagi märganud, kuhu TÜHJUS siit kaob, kui kaussi pannakse meie toit.“

„Selge see,“ toetas kutsikas agaralt.

„Järelikult: TÜHJUS ei lähegi kausist ära,“ sosistas kassipoeg, „ta peidab end meie toidu alla.“

„Oih!“ ehmus kutsikas, uuris kahtlustavalt toidukaussi ning taganes veidi.

„Hakka sina nüüd sööma ja mina jälgin väga tähelepanelikult kaussi. Ja kui see nurjatu TÜHJUS meie toidu alt välja kargab, et sind ninast hammustada, kraban ma ta kohe kinni. Ära karda, ma ei lase sulle liiga teha,“ pani kassipoeg ette.

Kutsikas tammus veidi aega oma pontsakatel käppadel, aga kausile ei lähenenud. „Tead,“ lausus ta veidi kogeledes, „mina olen ometi tugevam ja võin sind paremini selle TÜHJUSE eest kaitsta. Hakka parem sina sööma ja mina valvan. Ma raban TÜHJUSE kohe kinni, kui ta peidust välja tuleb.“

Kassipoeg tegi etteheitva näo, kuid nõustus sedamaid. „Hüva,“ ütles ta, „jäägu nii, nagu sina ütled. Sõbra heaks olen valmis riskima. Sina oled ju tõepoolest suurem ja tugevam. Mina olen muidugi targem, aga ega TÜHJUSE tabamiseks pole palju tarkust vajagi. Ole ainult tähelepanelik – TÜHJUS pole naljaasi.“

Kassike hakkas sööma. Ta tegi seda üpris häälekalt: helpis, matsutas ja puristas. Toit kausis kahanes silmanähtavalt. Juba oli söödud kogu tema enda osa, kuid ta ei peatunud, vaid ahmis kiiresti ära ka kutsika söögi. Too jälgis tühjenevat kaussi pingsalt. Kassikese kõht aga muutus aina ümaramaks ja nägi lõpuks välja nagu õhupall. Juba lakkus kiisu kausist viimase toiduraasu, röhatas ja, vaarudes suure toidukoorma all, vedas end vaevaga vaibakesele. Kutsikas silmitses nõutult tühja toidunõu. Kuid enam mitte ärevuse, vaid solvumisega.

„Ega ma praegu päriselt aru küll ei saanud, mis siin õieti toimus või kust see TÜHJUS õieti tuli...“

„Lõpeta ära,“ nurahtas kassipoeg jõuetult. „Mul on praegu nii hea, et ... kohe võib hakata halb. Seepärast ei saa ma praegu rääkida. Arutame pärast, mida me valesti tegime.“

„Mina ei teinud midagi valesti,“ nurises koer. „Ma kaitsesin sind. Ütle kohe, kust see TÜHJUS tuli.“

„Me ju leppisime kokku: mina söön ja sina valvad,“ vastas kass õige nõrga häälega. „Aga sina ei suutnud oma lubadust täita, see on halb. Kuid homme võime uuesti proovida seda TÜHJUST kinni nabida. See oleks jällegi hea...“

Kutsikas läks kassipoja juurde ja kuulis, kuidas tolle pallina ümmargune kõht mulksus. „Tead mis,“ sõnas näljaseks jäänud kutsikas. „Ma tean nüüd, kuhu TÜHJUS end peitis. Ta hüppas välja sinu südametust kõhust!“

„Sa oled väga tubli!“ vastas kassike vaevaliselt. „Sa oled nii tark... Kui sa vaid teaksid, kui uhke ma sinu üle olen...“ Ja ta vajus sügavasse õnnelikku unne.

Eesti keelde tõlkis raamatu Helle Tiisväli, pildid joonistas Anna Ring. Raamat on müügil Rahva Raamatu ja Apollo kauplustes.

Järgmisena ilmub samas seerias „Mutijaht ehk õuelood“, milles tuleb juttu sellest, kuidas kass ja koer mutijahti pidasid; kuidas naabrite sokuke kassipojale ja kutsikale tuule alla tegi; kavalast papagoist, kes neid narritas; kärnkonnast, kelle nad majja vedasid; kärbestest peremehe kõhus. Lisaks veel mitmeid teisigi lõbusaid lugusid.

Kn

Jaga |