Suvine külaelu kutsub eestlase maale

HEIMAR LENK,      11. juuli 2007


Kuigi riigiraadio ja -televisioon on kordussaadete peale üle läinud ning ajalehed pikki pühi pidanud, pole suvi rahva jaoks oma sisu kaotanud. Kaua kestnud kaunis rannailm on rahuldanud nõudlikumatki päikesegurmaani. Maasikaist punaseks värvitud suu lubab energialaengut talvekuudeni välja. Noorterohke laulu- ja tantsupidu, lustakad grilliõhtud, arvukad vabaõhuetendused ja suvekontserdid on andnud Põhjamaa valgetele öödele unustamatu näo.

Need viimased, suvemuusika ja vabaõhuteater, kirgastavad eestlaste lühikest suve ikka enam. Tundub, et Kagu-Eesti annab ses osas teistele silmad ette.

Meenuvad viimaste aastate võrratud suvetükid: Jakob Hurda elust rääkiv kaheosaline suurlavastus „Kas karjapoiss jääb kuningaks?" Põlva kalmistul ja Hurda kodutalus Himmastes ning legendaarse seto lauluema Taarka läbielamisi kirjeldav samanimeline lavastus Obinitsas. Tänaseni olen aga Räpina valla Leevaku küla müsteeriumi lummuses. Sealne julge rahvas tõi näitelavale terve peatüki kodukandi punasest lähiajaloost – mängiti ära Eesti esimese komsomoli löökehituse lugu.

Laval oli terve Juhan Smuuli kirjeldatud Järvesuu poiste brigaad. Harrastusnäitlejad kehastasid poole sajandi taguseid kangelasi, kellest paljud isiklikult etendust vaatama kutsuti. Enne näitemängu algust korraldati seeniorkülaliste kokkutulek. Meenutusi, pisaraid, läbielamisi kui palju!

Vabaõhuetenduse tegemine taasliitis kohaliku rahva. Ühendas inimesi samamoodi kui siis, mil sakslaste poolt õhku lastud elektrijaama taastati. Räpina kandis pole leida naljalt ühtegi peret, kelle vanaema või vanaisa jõujaamaehitusest eemale oleks jäänud. Nii ka nüüd. Kes kehastas laval oma rolli, kes oli aida alt vana õlilambi toonud, kes leidis küünist vana mootorratta ja lõi selle läikima, kes putitas üles vana „molotovi", et see lavaplatsil tribüüniks muuta. Kusagil metsakülas sai vana saungi palkidena lahti võetud ja etendusele veetud. Teatritegemise paigaks valiti elektrijaama ümbrus maalilise Võhandu jõe kaldal – täpselt sama koht, kus pool sajandit tagasi ajalugu tehti.

Nii nagu kunagi hüdroelektrijaam, sündis ka vabaõhuetendus „Jõujaam" kogu siinse rahva ühisest energiast. See on erakordselt eluline näide viimastel aastatel valla päästetud poleemikast külade säilitamise ümber. Et kuidas ikka küla alles jätta, kuidas ta elama panna?

Ei saa öelda, et see asi üldiselt niiväga edukalt läheb, kuid kordaminekute häid näiteid võib leida.
Valgamaal Harglas pani külarahvas rahad kokku ja ostis ühiskasutamiseks traktori. Masin osutus nii tegusaks, et nüüd tehakse töid ka naabritele. Või jälle hoiu-laenuühistud. Põlvamaa ühistu ühendab üle poole tuhande liikme, kes üksteist raskel hetkel väikeste laenudega abistavad. Juba käib jutt hoiu-laenuühistute eeskujul maarahva ühistupanga loomisest, et eestlaste raha välisringlusest rahvuslikku pangandusse osaliseltki tagasi tuua.

Kogukondlik ühistegevus on maainimestel moeasjast tarbeasjaks saamas. Ikka selleks, et rahvast külas hoida ja maaelu ka tulevastele põlvedele pärandada. Leevaku suurettevõtmine on siin teistele eeskujuks! Igas paigas leidub mõni ajaloomälestis, millele saaks uut elu sisse puhuda.

Pärast Leevaku „Jõujaama" vaatamist läksin otsemaid raamatukokku ja võtsin lugemiseks nii Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaadi" kui ka sama brigaadi liikme, hiljem luuletajaks saanud Paul Haavaoksa raamatu „Eelkatsumus". Arvan, et ma polnud ainuke, kes niimoodi talitas.

Igas külas leidub sädeinimesi, kes vähemalt lustilise maalaada korraldamisega maha saaksid. Noored mehed löögu kiik püsti, pereemad küpsetagu pirukaid ja kooke, vanaprouad tooks müügile omakootud sokid-sallid. Värsked saunavihadki läheks kaubaks. Ja kui sinna kõrvale mängitaks maha veel lustakas teatritükk nagu Leevakul, hakkaksid selle küla asjad edenema. Järgmisel aastal oleks laadale oodata hulka linnarahvast.

Ainult nii, ühiselt tehes ja südant valutades suudaksime eestlaste eripärast maaelu järgmistele põlvedele edasi anda.

KESKMÕTE:
Pärast Leevakul käimist otsisin Smuuli ja Haavaoksa raamatud välja. Ma polnud vist ainuke, kes niimoodi talitas.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)