13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Nädala juubilar ARTUR KAPP 130RIINA MANKIN, 27. veebruar 2008Artur Kapp on sündinud üle-eelmisel, 19. sajandil - 28. veebruaril 1878. Ometi on ta iga päev meie kõrval, nimi meie suus. Suurejaanilane ei kujuta elu ette ilma Artur Kapita. Kus võtta tass kohvi või tellida mõnus suupiste? Kus nädalalõpul keerutada jalga ja polemiseerida ilmaelu üle? Selleks on kindel koht – Arturi juures, vanameister ise puuskulptuurina ukse kõrval tervitamas. See õige „svipsine Arturi hing", mil ta kõige mõnusam, humoorikam ja maailmaparandajam oli, hõljumas nendes ruumides, isegi õueterrassil või järve ääres. Suure-Jaani muusikafestival Juba kümmekond aastat toob suvi kaasa Suure-Jaani Kappide muusikafestivali, mis hoiab ärevil iga muusikasõbra meeli. Sel juunikuu nädalal toimub suurejaanilases imeline muutus – temast saab tõsine muusikatundja. Järsku tungleb ta kõikvõimalike tõsise muusika kontsertide piletisabas või omab juba varakult soetatud festivalipassi. Ja kuulab Bachi, Beethovenit, Brahmsi – Artur Kapi hinnatud kolme suurt B-d – ja loomulikult Arturit ennast! Igaüks meist teab, et soololaul „Metsateel" on pühendatud armsale leeriõele, kes elas järveäärses majas. Kontsert, kus kõlas sümfooniline prelüüd „Hauad" , avas enneolematu muusikalise elamuse. Meenub ka naljakat. Kui ettekandele tuli oratoorium „Päikesele", sõitis Tallinnast väljunud bussitäis tõsilauljaid Pärnu poole. Kas andis mõni nõu, kus asub Suure-Jaani? Keegi pealinna muusikutest vestelnud kohalikuga ja andnud hinnangu – täitsa normaalset juttu ajab! Aga loomulikult, sest just siit ongi pärit Suure-Jaani suured Kapid! Kappide suguvõsa suur lugu Joosep Kapist algab selle suguvõsa suur lugu. Arturile soovis isa anda korraliku hariduse. 13-aastasena viidi poiss Peterburi konservatooriumisse, kus muusikalise hariduse kõrval sai ka üldhariduse. Kuna Arturi ema vend oli Peterburis jõukas ärimees, sai poiss onu juures prii ülalpidamise. Algul olevat noort muusikaõppijat andetuks peetud, kuid tegelikult oli süüdi hoopis keeleoskamatus. Vene Muusika Selts suunas Kapi Astrahani, kus Artur 17 aastat muusikaelu edendas, olles hiilgav orelimängija, pianist, pedagoog, dirigent, helilooja ja osav administraator. Võidelda tuli igasuguste seltsidega, kus suurt osa etendasid kaardimäng ja joomine. Muusikavaim sai võimust! 1920. aastal naases Artur Kapp Eestisse. Nõukogude võim varjas fakti, et koguka mehe turjalt oli kadunud kolm puuda ja nälg ei olnud võimaldanud Volga ääres enam tööd teha. Venemaale jäid naine Maria vanema poja Konstantiniga, isaga tulid isamaale kaasa Eugen ja Elisabet. Veidi kosununa dirigeeris Artur Kapp „Estonias". Peagi asus ta tööle Tallinna Konservatooriumi. Tema õpilaste nimed – Riho Päts, Gustav Ernesaks, Evald Aav, Eugen Kapp ja paljud teised – räägivad ise enda eest. Ajalukku jäävad Artur Kapi ütlemised. Näiteks: „Ma ei kombineeri, ma komponeerin!" Või nõrga töö hinnang: „See pole kunst, vaid kunstsõnnik!" Nõukogude aeg tõi vanameistri taas Suure-Jaani, kus avaldus loominguline värskus, valmisid suurteosed, mis suunatud noortele ja tõid endaga kaasa riikliku preemia ja kõrge tunnustatuse. Suur muusika Suure-Jaani linnapildis kõndis silmatorkav härrasmees, kel suus pidevalt tossav kogukas kõvera varrega piip. Mees, kes oma muusikateadmisi ka „lihtsamale rahvale" jagas, kes voorimeestele pajatas Beethovenist. Mees, kes armastas tõsist muusikat ega pooldanud operetti või dzhässi. Mees, kes labasust tõrjus üleoleva irooniaga. Kord arutanud ülemeelses tujus Artur Kapp surnuaial: „Kui mina kord suren, on minu sammas kaks korda nii kõrge kui Joosepil" (s.o isal). Järgmisel päeval aga tunnistanud alandlikult: „Mina olen väike mees isa kõrval!" Nii ongi sümboolseks saanud see väike kivi tema kalmul, isa suure hauakivi kõrval. Artur Kapi muusika on aga suur! Viimati muudetud: 27.02.2008
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
