Isegi Tšernobõli avariid saanuks vältida

Ehini arvates oli kummaline, et märgukirjast ei tehtud vajalikke järeldusi, sest hoiatas ikkagi KGB.

Minu arvates pole siin midagi kummalist, sest nii enne kui ka pärast murrangut pole valitsusaparaadis toimunud otsustavat nihet ja meid kamandavad endiselt ideoloogilised diletandid, kes ei jutusta oma õuduslugusid küll mitte sama andekalt nagu Svetlana Aleksijevitš, kelle viimane raamat „Pruugitud aeg“ (2014) väärib samuti kindlasti lugemist, aga mitte poliitika- või majandusõpikuna, vaid tundeliselt ja mõtlemapanevalt mõjuva publitsistikateosena, millesse süvenedes saab vist igaühele selgeks, et kodusõda tuleks igal juhul ennetada, sest hilisem süüdlaste otsimine ei säästa sõjale jalgu jääjaid.

Veneviha protsendid

Šveitsi kirjanik Héléne Richard-Favre julges teatavasti saata kõrgeltaustatud Aleksijevitšile avaliku kirja, süüdistades Nobeli laureaati valetamises, sest hiljutine preemiasaaja väitnud ühes intervjuus, et 86% Venemaa kodanikest olevat „väga rõõmsad Donbassi tapatalgute üle“. Tõepoolest, vaevalt Nobeli preemia omanikul õnnestus Vladivostokist kuni Petserini läbi viia küsitlust, et seda protsenti nii täpselt välja selgitada. Ometi on ta veneviha tekitavate protsentide esitamises sama halastamatu nagu meie sõnaosav Kristiina Ojuland, kelle kõnedes kordub pidevalt salapärane „80 protsenti Eesti elanikkonnast“, kes temaga pagulasküsimuses nõus olevat, kuigi ta enda häältesaak valimistel oli suhteliselt kehv.

Brüsselisse ei saatnud Ojulandi teatavasti mitte mingi ulmeline 80 protsenti, vaid meie valitsev partei, kes nüüd püüab äkki meenutada meile kõigile ligimesearmastust, mis kahjuks just nende partei valitsemise ajal suuresti välja suretati. Kiire rikastumine ja hõlbuelu õigustas võimuparteilaste kaastunde puudumist tobedate töörügajate ja kogu Eestimaa lihtrahva suhtes. Nüüd äkki tehti otsustav kannapööre – ja sama partei loodab rahvalt sallivust, mida nad alles hiljuti sihikindlalt hävitasid! Eriti loodetakse sallivust seoses meie võõrkeelsetega, keda kõnealune partei kogu aeg ülimalt „liberaalselt“ on eiranud. Nõukaaegsed naabrid ja kolleegid on niisiis endiselt hülgamisväärsed kodakondsusetud, aga võhivõõraid tuleb avasüli vastu võtta?

Vastuolud Eesti enda sees

Eesti suurim probleem lähiajal pole pagulased, vaid meie riigi enda sisemised vastuolud ja diletantlik vaenukisa. Üleilmse katastroofi ärahoidmiseks oleks nii meil kui ka kogu maailmal vaja arvestada tegelikku infot, mida praegu ei võeta kuulda sama hoolimatu ülbusega nagu kord ei suvatsetud arvesse võtta Andropovi igati professionaalselt põhjendatud teavet Tšernobõli hädaohu kohta.

Mida head on oma elus teinud need kohalikud poliitilised diletandid, kes on murrangujärgselt kogu aeg õhutanud viha vene keele vastu? Nad teevad seda tänini, nõudes julmalt ja mõttetult, et Kirde-Eestis elavad venekeelsed lapsed peaksid tuupima igal juhul reaalaineid eesti keeles. Ei mingeid professionaalseid põhjendusi, lihtsalt diletantlik „ideoloogiline“ jonn.

Eestlasi kui rahvust ei päästa kindlasti mitte see, kui me peame ennast haruldase väikeriigi kodanikeks, kes mõelgu vaid iseendale ja oma rahvale, põhjendusega, et ega meist suures maailmas palju ei sõltu. Eks sõltub ikka küll, sest meie nõuandjad on Brüsselis juba piisavalt venevaenu üles keerutanud.

Ja muide, just nimelt väikeriik Austria kinkis maailmale Hitleri, teine väikeriik Stalini. Kui me samal moel jätkame, võime ka mõne juhmilt julma diktaatoriga ajaloos kuulsaks saada. (Või on parem muutuda, piire täielikult kinni pannes, uueks Põhja-Koreaks, kus kõik astuvad ja mõtlevad ühes sammurütmis?)

Meil on kõrgtasemel ülikoolid, on olemas idamaade uurijad, suurepärased leiutajad. Miks me peame siis päevast päeva lugema ja kuulma diletantlikku vihakarjet, mis on suunatud ühtaegu nii Venemaa kui ka pagulaste vastu, kuigi need kaks teemat on teineteisega võrdeliselt seotud. Kui suurenevad venevihast tekitatud sanktsioonid, suureneb ka pagulaste tulv Euroopasse. Ehk mida vihasemalt me kõike „paha“ endast eemale tõrjume, seda rohkem me seda kaela saame.

REET KUDU, kirjanik ja publitsist

[esiletõsted]

Mida head on oma elus teinud need kohalikud poliitilised diletandid, kes on murrangujärgselt kogu aeg õhutanud viha vene keele vastu?

Väikeriik Austria kinkis maailmale Hitleri, teine väikeriik Stalini. Kui me samal vaid iseendale mõtlemise moel jätkame, võime ka mõne juhmilt julma diktaatoriga ajaloos kuulsaks saada.

Jaga |