Eesti Euroopas ja Euroopa Eestis

RAMON LOIK,      19. jaanuar 2005


Sügisest alates olen europealinnast Brüsselist kodumaa käekäiku jälgides kogunud lauasahtlisse huvitavamaid ajaleheväljalõikeid – mida räägitakse maailmas Eestist ja mida kajastatakse Eestis Euroopa Liidu kohta. Mõne lühikese kuu jooksul kogunenud "arhiivi" lapates võin järeldada, et kahjuks on negatiivsemat ikka veel rohkem kui rõõmustavat.

Negatiivseteks sõnumiteks on olnud "natsimonumentide" püstitamine, pidev tülitsemine idanaabriga või HIV-nakkuse üliohtlik levikutase. Ühelt poolt on see muidugi seletatav ajakirjanduse kommertsliku huviga skandaalide vastu, et lugejate loomulikku uudishimu ekspluateerides suuremat kasumit teenida, teisalt aga sunnib tõsiselt mõtlema meie olukorra ning maine üle maailmas tervikuna.

Globaalses konkurentsis armu ei anta
Kui veel kümmekond aastat tagasi oli Eesti nii-ütelda vabale maailmale (USA ja Lääne-Euroopa) "varrukast võetud" atraktiivseks näiteks eeskujulikust reformiriigist, kes nõukogude impeeriumi tuhast ennast fööniksina jalule upitas, siis täna oleme nii mõnelegi omaaegsele abistajale ohtlikuks majanduskonkurendiks saanud. Mainigem kas või laevandussõda Soome ja Rootsiga, krevetilahinguid Kanadaga või seni olematuid lepinguid Iraagi ülesehitustöödeks, ehkki meie sõdurid on Bagdadi tänavatel vapralt valusat ning igavesti unustamatut verekümnist maksnud.
Maailma armutus konkurentsis ressursside ja investeeringute eest ei maksa meil väikeriigina kelleltki erilist armulikkust loota. Kõik, ka positiivsed uudised, tuleb endale, pahatihti ka küünarnukkidega, kätte võidelda.

Eestis veel inimestest ei hoolita
Positiivsete uudiste pealkirju ja sisu parafraseerides hakkab silma, et meie põhjanaabrid saavad siit endiselt odavat viina (nende kõrged aktsiisid lähevad ju hariduse-, kultuuri-, spordi- ja sotsiaalkassadesse), et skandinaavia ja briti poissmehed on avastanud Tallinna vanalinna odavad pubid ning ilusad naisterahvad (nende kodus pannakse liigse avaliku pummeldamise või prostitutsiooni ostmise eest lihtsalt pokri), või et (kõige selle juures) meie peaminister Juhan Parts pälvis Maailma Majandusfoorumilt globaalse tulevikujuhi aunimetuse. Nojah, ega ükski prohvet ei ole kuulus omal maal, liiatigi siis veel pidevalt kadedusest vahutavas Eestis.

ELi lähiaastate sõlmprobleemid
Euroopa Parlament on 2005. aastat alustanud peamiselt tuliste debattidega Kagu-Aasia tsunamiohvrite ja arenguriikide senisest tõhusama abistamise teemal. Heleda niidina läbib see kõiki siinseid sõnavõtte.
Hollandi Euroopa Liidu eesistumist väljavahetav Luksemburg seisab väga keeruliste küsimuste ees. Kuidas integreerida tasakaalukalt ja kõiki liikmesriike rahuldaval moel euroliidu 2007–2013. aasta finantsperspektiivi ehk Euroopa Liidu ühisesse eelarvesse nii jooksvad kulutused, Lissaboni strateegia tegevuskavade elluviimine (Euroopa Liidu muutmine maailma kõige kiiremini areneva majandusega piirkonnaks), liidu uue naabruspoliitika rakendamine, arenguriikide aitamine kui ka liitumisläbirääkimistele kutsutud Türgi poliitilis-sotsiaalse reformikava toetamine. Viimaste arengute valguses võib kindlasti väita, et Euroopa Liit tunnetab vajadust Ukraina tihedamaks liitmiseks integratsiooniprotsessi. Viimane omakorda neelab jällegi sadu miljoneid eurosid.
Lugeja võib küsida, et kuhu läheb lõviosa euroliidu maksumaksja rahast? Paar klõpsu ametlikel statistikalehekülgedel annavad vastuse: liidu ühtse põllumajandus- ja regionaalpoliitika teostamiseks ning uute naaberriikide demokraatliku arengu toetamiseks.
Euroopa Sotsiaalfondist toetatakse käesoleval aastal näiteks Eesti töötuse vähendamist ligikaudu 30 miljoni krooniga. Üheksa Eesti haridusasutust ja koolitusorganisatsiooni saavad tõukefondidest sellel aastal abi kokku 45 miljoni krooni ulatuses. Niisama lihtne see finantsloogika ongi – vähem ebavõrdsust liidu sees ja rohkem turvalisust naaberaladel. Seejuures kehtib ka Euroopa Liidus meile juba ammu tuttav reegel, et mida väiksemad on summad, seda suuremad on selle ümber toimuvad vaidlused. Suurtes asjades, nagu liidu kodanike parem ühine õiguskaitse, sotsiaalmajanduslik turvalisus või arenguabi – nagu on sätestatud ka Euroopa Parlamendis värskelt ratifitseeritud põhiseadusliku leppe tekstis –, ollakse enamasti sõbralikult ühte meelt.

Sarnased mured
Eesti maine juurde tagasi tulles meenub mulle ühe kolleegi heatahtlikult hooliv küsimus, et miks te seal Eestis nende ausammaste ja -ismidega sedavõrd tuliselt võitlete? Püüdsin siis talle seletada, et näe ajalugu meil ju nii- ja naasugune. Seepeale tunnistas ta (tegemist oli noore sakslasega), et ka tema koolis köeti üles minevikumälestusi. "But this is history," (aga see on ajalugu) resümeeris ta, vaja on tegelda uue põlvkonna ees seisvate tulevikuprobleemidega.
Uudishimuliku pärimise peale kõneles ta Saksamaad pikka aega vaevavast tööpuudusest, vajadusest üha vähenevate töökäte tingimustes piisavat pensioniraha leida ja madala kvalifikatsiooniga immigrantidest. Suur ja rikas Saksamaa tegeleb meie probleemidega, mõtlesin mina, ja olime jällegi ühel lainel.

Eestil pole heaoluriikide hulka veel asja
Hiljuti sattus Eesti Euroopa Liidu musta nimekirja Euroopa sotsiaalharta rikkumise eest. Meilt nõutakse põhiliselt töötu abiraha tõstmist, perefirmades töötavate laste võimaliku ekspluateerimise lõpetamist, riigiteenistujate streigiõiguse laiendamist ja rahvapensioni olulist suurendamist. Riigikogu ratifitseeris sotsiaalharta teatavasti juba 2000. aastal ja sedagi vaid minimaalselt kohustuslikes osades. Keskerakond pooldab harta ratifitseerimist täies ulatuses, mis põhimõtteliselt on õige, kuid esmalt tuleks täita juba võetud kohustused. Euroopa Parlamendi saadik Siiri Oviir on sellele tõigale korduvalt avalikkuse tähelepanu juhtinud, ent praeguse valitsuse näol paraku kurtidele kõrvadele. Tuletan lugejale meelde, et Eesti on sotsiaalkaitse kulutustelt Euroopa Liidus eelviimasel kohal!?
Eestil pole paraku asja heaoluriikide hulka. Sotsiaalkaitse kulutustega – vaid ligikaudu 16% sisemajanduse kogutoodangust (SKP) – jääme praegu maha ka Läti ja Leedu vastavatest näitajatest. Euroopa Liidu vastav näitaja on keskmiselt koguni 27%.
Siiri Oviir on korduvalt juhtinud tähelepanu, et kui euroliidu keskmine tervishoiukulutus SKP-st on 8–9%, siis Eestis on üha vananeva rahvastiku tingimustes see ajavahemikus 1999–2002 langenud 6%-lt juba vaid 5% piirile. Miks? Mulle (ja mitte ainult mulle) saab üha selgemaks, et kitsalt finantshuvides tegutsevate parempoolsete valitsuste kadalipp peab lähimal ajal lõppema. Vastasel juhul pole meil euroopalikke väärtusi jagavate ühiskondade hulka asja.

Eelneva valguses sooviksin 2005. aastaks Eestile ja heale Kesknädala lugejale rohkem Euroopat. Sotsiaaldemokraadid hiivasid Keskerakonnalt oma aastavahetuse teleklippide tarbeks juhtmõtte – Euroopalik sotsiaalpoliitika Eestisse! –, kuid kuna ikkagi meie Siiri Oviiriga selle Euroopa Parlamendi valimiste eel Keskerakonna programmist lähtuvalt sõnastasime, siis juhatagu see meid koos uude aastasse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)