Sundüürnikud nõuavad ülekohtu heastamiste

24. aprill 2002


Eesti Üürnike Liidu üldkogu märgukiri poliitikutele, riigiametnikele, kohalikele omavalitsustele, ajakirjandusele
Ükski teine endine Ida-bloki riik nii rasket koormat, kui Eesti omandireform, oma ühiskonnale selga ei ladunud, sest nende riikide juhtkonna jaoks olid kodanikud riigivõimu ees võrdsete õigustega. Eestis on kahtesorti kodanikke omanikud ja üürnukud, kelle riik omavahel tülli ajanud. Nüüd tuleb see tüli lahendada

15. aprill 2002

Eesti ühiskond pole 11 aasta jooksul, alates omandireformi seaduse vastuvõtmisest 1991. aastal, täielikult teadvustanud ränka probleemi, mille tekitas see läbimõtlematu ja materiaalselt tasakaalustamata reform, kus ühtedele anti küll ennesõjaaegne omand tagasi, kuid tehti seda tuhandete kodanike ja maksumaksjate kodude likvideerimise hinnaga. Nii tekkisid tagastatud majadesse sundüürnikud, kellel polnud enam õigust senisele elamispinnale, rääkimata selle erastamisest EVP-dega, nagu see õigus anti teistele üürilepingut omavatele kodanikele ja mittekodanikele.

Üürnikest taheti lahti saada

Tagastatud majade omanikud hakkasid kiiresti taotlema kas sundüürnikest vabanemist või müüsid kergelt saadud omandi veel kiiremini edasi, kuna ei suutnud täita omanikule kõikides arenenud riikides pandavaid kohustusi.
Nii õigusjärgsed kui ka uued omanikud (eraisikud, kinnisvarabürood, haldusfirmad) üritasid ja üritavad tänaseni tagastatud majades elavatest Eesti riigi kodanikest lahti saada majanduslikest eesmärkidest ja kasumisoovist tulenevalt: üür neis majades on kordi odavam vabaturuüürist. See sunnib omanikke kasutama sageli ka ebainimlikke võtteid üürilistest vabanemiseks.
11 aasta jooksul on kohalikud omavalitsused jõuetuna üritanud lahendada tuhandete sundüürnike põhjendatud nõuet uuele elamispinnale, mida võimaldavad nii omandireformiseadus (1991), erastamise seadus (1993) kui ka elamuseadus (199…). Kuid seaduste täitmiseks pole riigikogu kohalikele omavalitsustele seni raha eraldanud. Peab kahjuks ütlema, et kohalikud omavalitsused pole täie otsustavusega seda raha riigilt ka nõudnud.
Viimati näiteks eraldas Mart Siimanni valitsus 1998. aastal 1999. riigieelarvesse 130 miljonit krooni munitsipaalelamute ehituse käivitamiseks. 1999. aastal võimule tulnud Mõõdukate, Isamaaliidu ja Reformierakonna koalitsioon aga kõrvaldas selle raha lisaeelarvega, kuigi see on vastuolus seadusest tulenevate nõuetega.
Väiksemad omavalitsused, kus probleem ei olnud suur seoses sundüürnike väikese arvu ja madalate kinnisvarahindade tõttu, on probleemid enamvähem lahendanud. Suuri investeeringuid nõudvaid lahendusi ootavad aga linnad: esmajoones Tallinn ja Pärnu, aga ka Kuressaare, Võru, Viljandi, Elva jt.

Linnade Liit pöördus abi saamiseks riigi poole

6. aprillil toimus sundüürnike koosolek Kuressaares, kus kaks kolmandikku linna kõigist sundüürnikest pöördus tungivate nõudmistega linnavalitsuse poole. Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi, kes on ühtlasi ka Eesti Linnade Liidu esimees, suhtus kodanike seni lahendamata muresse mõistvalt. Juba 9. aprillil arutas Linnade Liit sama probleemi ja otsustas pöörduda riigi poole vähemalt 150 miljoni krooni küsimiseks 2003. aasta eelarvesse, et linnades kauakestnud umbsõlme lahtiharutamist lõpuks ometi alustada. Viljandi üldkogul teatas Pärnu sundüürnike ühendus, et näiteks nemad vajavad kohe 50 miljonit krooni, et järsult vähendada korterijärjekorda.
Kõige kaugemale on hetkel jõutud Tallinnas, kus uus linnavalitsus, mis koosneb Keskerakonnast ja Reformierakonnast, on asunud aktiivselt koos ehitusfirmadega kavandama laiaulatuslikku munitsipaalelamuehitust. Aastani 2008 plaanitakse ehitada kuni 5000 korterit ja selleks eraldatakse 1,2 miljardit krooni. Esialgu on Tallinnas järjekorras 3500 sundüürnike peret, kokku on aga tagastatud majadesse jäänud veel 12 500 perekonda, Eestis kokku aga ligi 23 000.
Eesti Üürnike Liit rõhutab veel kord, et on rõõm näha poliitikutes ja omavalitsustegelastes suunamuutust ja kodanike teravate probleemide teadvustamist, aga ka juba konkreetseid lahendusi.

Ajakirjanduse suhtumine külvab ärevust

Samas teeb meid ettevaatlikuks mõnede ajakirjanike ja ajakirjandusväljaannete positsioon, millega üritatakse näidata, nagu saaks keegi midagi "muidu", "kellegi teise arvel", "miks osa kodanikke peab pangalaene maksma, kui teistele ehitatakse ilma rahata" ja mis eriti küüniline, nagu tekitaks munitsipaalelamuehitus "uut ülekohut".
Kus olid need ajakirjanikud siis, kui muidu, s.o kõigile jagatud EVP-de eest erastati mitte ainult kortereid ja linnaosi sadade tuhandete elanikega, vaid ka terveid linnu (näiteks Narva ja Kohtla-Järve)? Kus olid tänased "muretsejad" siis, kui parimaid kinnisvarasid jagati väliskodanikele, kes pole Eesti riigile sentigi makse maksnud, ja paljudel juhtudel jagati magusaid maju petturluse ja võltsingute teel (viimati näiteks 12. aprilli Eesti Ekspressis Urmas Arumäe juhtum)? Kus olid tänased kahtlejad siis, kui tagastati maju mõnele üksikule eraisikule, koduta jäeti aga samal ajal kümneid ja sadu teisi kodanikke, kes ometi ka poliitikute ja otsustajate palkadeks makse maksid? Kuidas olid siis tasakaalustatud kõigi kodanike huvid?
Ja lõpuks - Eesti Vabariigi parlamendi poolt vastuvõetud omandireformiseaduse paragrahv 2 lg 2 ütleb sõnaselgelt, et tagastamine ei tohi kaasa tuua uut ülekohut. 11 aastat ei ole Eestis seda seadusesätet rakendatud. Ühel päeval tuleb selle eest hakata maksma. Ja raha, isegi väga suur raha on toime pandud meeletu ülekohtu eest väga väike hind.

Aastaid kestnud ülekohus ootab heastamist

Eesti Üürnike Liit kutsub kõiki ausaid ja südamega inimesi, kohalike omavalitsuste ametnikke ja riigimehi ning -naisi toetama meie püüdlusi tagastatud majades elavatele kodanikele oma kodu saamisel! Kompensatsiooni vajavad ka need endised sundüürnikud, kes läksid omanike majadest välja põhiliselt oma vahenditega.
Need, kes hoolivad Eesti tulevikust ja saavad aru rahvusliku kokkuleppe ja rahvusliku ühtsuse vajadusest - vaadake, kuidas elavad perekonnad ja kuidas neis kasvavad lapsed, kuidas saadavad oma elupäevi õhtusse eakad inimesed, kes tegid oma elutöö Eestile kõige raskematel aegadel, kuid kes on kõik sattunud elama tagastatud majadesse neil aegadel kehtinud seaduste järgi - vaadake, kas neil on ikka kindel kodu ja katus pea kohal? Te näete ju, et nad vajavad oma kodu, sest kord võttis Eesti riik neilt selle ära.
Noortele, kes maksavad pangalaene (muide, ka väga paljud endised sundüürnikud maksavad pangalaene), ütleme - tehke ka mitukümmend aastat tööd Eesti riigi hüvanguks, ja siis saate ka teie oma kodu. Tagastatud majade elanikelt võeti nende mitmekümne aasta töö vili. Ja see tuleb neile tagastada.
Ükski teine Ida-Euroopa riik nii rasket koormat oma ühiskonnale selga ei ladunud, sest nende riikide juhtkonna jaoks olid kodanikud riigivõimu ees võrdsete õigustega. Eesti peab käima oma valitud tee lõpuni.
Nõuame 2003. aasta riigieelarvesse eraldisi sundüürnikele elamute ehitamiseks vastavalt kohalike omavalitsuste põhjendatud taotlustele.

Pärnu Sundüürnike Ühendus
esimees
Garri Suuk

Viljandi Üürnike Ühendus
esimees
Asta Pangsepp

Tallinna Kesklinna Üürnike ühendus
Esimees
Tiiu Joller

Põhja Tallinna Üürnike Ühendus
esimees
Peeter Tedre

Tallinn-Nõmme Ühendus "Koduõigus"
Esimees
Vello Rekkaro

Tallinna Kristiine Üürnike Ühendus
esimees
Henn Leetna

Eesti Üüürnike Liidu esimees
Helle Kalda

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)